28.06.2025
Pille-40
Alates 1. juulist 2025 jõustuvad Eestis järjekordsed maksutõusud, mis puudutavad otseselt iga töötavat inimest ja ettevõtjat. Selle asemel et otsida eelarverahu mõistlikke ja tulevikku vaatavaid lahendusi, on valitsus taas kord valinud lihtsama tee – maksumäära tõstmine ja vastutuse lükkamine rahva õlule. See pole mitte ainult majanduslikult lühinägelik, vaid ka sotsiaalselt destruktiivne.
Kas rahvas peabki igavesti maksma?
Viimaste aastate maksupoliitika on kujunenud mustriks, kus iga kriis – olgu see majanduslik, geopoliitiline või ideoloogiline – saab ettekäändeks uute maksude kehtestamisel või vanade tõstmisel. Seekord ei erine midagi. Samal ajal kui räägitakse vajadusest tagada „avalike teenuste jätkusuutlikkus“, ei ole märgata siirast soovi vähendada avaliku sektori paisuvat halduskulu ega küsida, kas kõik kulud on ikka õigustatud.
Tuleviku nimel tehakse küll palju kõlavaid lubadusi, kuid olevikus elavad inimesed maksavad need kinni juba täna – kõrgemate hindade, suuremate maksude ja kahaneva ostujõu kaudu.
Tagajärjed pole abstraktsed
Tavalise pere jaoks tähendab maksutõus seda, et toidukorv kallineb, kütusehind kasvab, kommunaalarved tõusevad ning iga nädal kaupluses kulub üha rohkem raha samade asjade peale. Ettevõtja jaoks tähendab see raskemaid otsuseid – palgatõusude edasilükkamist, investeeringute kärpimist või töötajate arvu vähendamist.
See pole enam ainult maksupoliitika, vaid elukvaliteedi poliitika. Iga maksumuudatus, mis ei arvesta inimeste tegeliku toimetulekuga, on samm lähemale ühiskondlikule väsimusele ja usalduse murenemisele.
Kuid kui arvestada ka hiljutisi uudiseid näiteks sellest, et hambaravi järjekorrad on lühenenud, võib ju isegi väita, et valitsus täidab oma lubadusi. Mis siis, et need järjekorrad on lühenenud mitte tänu paremale korraldusele, vaid lihtsalt seetõttu, et üha rohkem inimesi ei jaksa enam hambaarsti juurde minna. Tõhusus läbi vaesumise – uus moodne riigihalduse standard?
Alternatiivid maksutõusule: kas tõesti pole muud võimalust?
Rahvale öeldakse, et „midagi pole parata“ – aga tegelikult oleks. Enne kui suruda inimesed maksukoorma alla, peaks riik alustama kulude ümbervaatamisest ja bürokraatia vähendamisest. Mõned näited:
Riigiasutuste paisumine: Aastate jooksul on loodud kümneid uusi sihtasutusi, fonde ja ametkondi, mille halduskulud kasvavad, aga tulemused jäävad sageli hägusaks. Kui iga „strateegia rakenduskava“ vajab oma koordinaatorit, siis ei räägi me enam tõhusast riigijuhtimisest.
Miljonid ideoloogilistele projektidele: Euroopa rahastus- ja riiklikud toetusmeetmed suunatakse sageli kampaaniatele ja projektidele, mille sisuline mõju on kaheldav. Näiteks kulutatakse tuhandeid eurosid “teadlikkuse tõstmisele” teemadel, mille vastu ühiskonnas pole ei nõudlust ega probleemi.
Rohepöördega seotud kulutused: Olgugi et keskkonnateemad on olulised, pole mõistlik investeerida kümneid miljoneid sellesse, et „koolitada ümber“ ametnikke või korraldada loengusarju elektritõukerataste eetilisest kasutamisest, kui samal ajal maapiirkondade koolid suletakse kulude kokkuhoiu nimel.
PR ja kampaaniad: Riik kulutab igal aastal sadu tuhandeid eurosid kampaaniatele, mille eesmärk on kujundada rahvale „õigeid“ hoiakuid. Samal ajal räägitakse eelarve defitsiidist ja vajalikest „raskedest otsustest“.
Kuhu kaob riiklik vastutus?
Valitsus räägib küll „vastutustundlikust eelarvepoliitikast“, ent unustab ära ühe kõige olulisema vastutuse: olla oma rahva teenistuses, mitte selle üle. Kui rahvas on pidevalt maksukoormuse all, ent ei näe reaalset paranemist avalikes teenustes, ei saa me rääkida enam ausast ja tasakaalustatud suhtest valitsejate ja valitavate vahel.
Küsimus pole ainult rahas – küsimus on hoiakus. Kas valitsus usaldab oma rahvast piisavalt, et võtta temaga ausalt ette ka rasked reformid? Või on lihtsam eelarveauke lappida maksutõusudega, lootes, et keegi ei pane tähele?
Rikkust ei looda maksukogumisega
Üha enam saame kinnitust, et Eesti riigi suund ei kujune mitte rahvuslike huvide ja majandusliku iseseisvuse põhjal, vaid väliste survepunktide ja ideoloogiliste projektide alusel. Kui suurt osa maksukoormusest neelab ära rohepöördega seotud bürokraatia või rahvusvahelised kohustused, tuleb ausalt tunnistada: Eesti inimene ei maksa enam ainult enda, vaid ka teiste eksperimentide eest.
Rikkaks ei saa maksutõusude, vaid nutika majandamise ja ettevõtluse toetamise kaudu. Selleks tuleb teha ruumi erainitsiatiivile, lihtsustada regulatsioone ning lõpetada ühiskonna rahalise koormamise poliitika, mis jätab alles ainult väsimuse ja pettumuse.
Aeg küsida: kelle nimel see poliitika toimub?
Me ei vaja mitte rohkem makse, vaid rohkem austust maksumaksja vastu. Me ei vaja kõrgemat käibemaksu, vaid kõrgemat poliitilist vastutust. Me ei vaja mitte ideoloogilist eelarvetasakaalu, vaid rahva elulist tasakaalu – et elu Eestis ei muutuks iga aastaga kallimaks ja lootusetumaks.
Kui riik ei tööta enam inimese, vaid süsteemi enda säilimise nimel, on see demokraatia vaikne allakäik. Ja see allakäik ei alga revolutsioonidest – see algab maksutõusust.
Pille-Riin Kahro