Ajab ikka tigedaks küll, kui keegi tuleb kohalikku toiduahelat lõhkuma

Kas ehk olen mina egoistlik ja isekas, kui soovin teistsugust elu oma vallas. Äkki enamusele meeldib, et vald viskab raha vallas tegutsevatele MTÜ-dele, seltsingutele, külapäevadele, jaanikutele, muusikakontsertidele ja muudele üritustele ning saajate kriitikavõime on seetõttu sisuliselt parimal juhul vaigistatud, halvimal juhul aga lastakse käiku kõikvõimalikud vahendid, et oponente rünnata…

Samal ajal ei käivitata normaalset bussiliiklust, et lapsed saaksid vallakeskusesse kooli õigeks ajaks ega pärast külakooli bussiga trenni või huviringi õigeks ajaks ega peale trenni või muud huviringi bussiga tagasi kodukanti.

Kui kogu raha meelelahutusele ära raisata, siis ega bussiliikluse käivitamiseks ju jätkugi. Ei jätku ka auklikele ja tolmavatele või mudastele kruusateedele. Vedage ise oma marakratte oma autodega millele kenasti ka automaks peale on lükatud.

Ja kui keskus asub oma tubli 20-25 km kaugusel, osadel rohkemgi, siis mõelge, mis kilometraaž sellest päeva, nädala ja kuu kokkuvõttes koguneb. Mina arvan, et see ei ole jätkusuutlik ega toeta tervikliku valla põhimõtet. Või ma eksin?

Eesti on kahaneva iibega riik ja meile pole mingeid lapsi ega lastega peresid vajagi üldse? Vähemalt maale. Kui Märjamaa vallas on Eesti üks kõige madalam sünnitoetus kogu riigi peale üldse, siis suur osa inimesi hääletavad lihtsalt jalgadega ja planeerivad sissekirjutusi sünnitamise ajaks mujale. Samal ajal maksutulu väheneb ja vallaeelarve kokkuvõttes kahaneb. Mõistlik oleks hoida keskmist taset võrreldes teistega. Kui laste mitmekülgne harimine on tehtud nii raskeks, siis kas on üldse soovi maal elada või lapsi saada? Pidutseme ja saame vallalt raha selleks. Kindlasti ka täname võimu, kes meile neid almuseid on jaganud. Kuidagi väga hääbuva rahva tunnus, kui pidu on tähtsam lastest ja nende ning meie kõigi igapäevasest olevikust ja tulevikust.

Nii, et jah, äkki ma olen ikkagi ise see negativist nagu mulle on korduvalt ette heidetud. Positiivne ju, kui peod käivad ja elu õitseb, olgem rõõmsad. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma siin ääremaakana tööl saaksin käia, kui pean oma viite last hakkama ise päev otsa vallakeskusesse vedama. Isegi mitu korda päevas, sest kõiki aegasid ei saa nagunii klappima.

Ma ei taha keskusesse kolida. Miks peaks elu vaid keskuses käima ja sinna saamine vaid enda mure olema? Talus kasvamine mõjub lastele hästi: oma kodumurul möllamine, kasvuhoones, põllul, laudas jne toimetamistele kaasa aitamine arendab nende vaimset ja füüsilist poolt palju rohkem, kui asfalti ja betooni sees elamine.

Makse maksavad ju maaelanikud ka, kas neil siis polegi õigust kõige elementaarsemat teenust ehk liikumisvõimalust vastu saada?

Siis mõtlen veel sellele, et kas toiduahela lõhkumine on hea mõte? Ametnikud, kes on harjunud sellise süsteemiga, kus saab kergemalt läbi, kus kõik on kõigiga seotud, kus tööle saavad eelkõige omad ja alles siis minnakse vastavat haridust omandama ja kui haridus käes võib juba mujale edasi minna. Ja haridusega inimesed praagitakse välja, sest nad pole nn omad või “õige mõtteviisiga”? Sellele järgneb vaikiv kõõritav ringkaitse ja omade hõimlaste ning lähedaste vasturünnakud kriitikute suunas. Ja kui tuleb keegi, kes tahab auditeerida kõike varasemat, siis teeb ju tigedaks. Turvaline ja mugav oleks jätkata kõike nii nagu on kogu aeg olnud.

Mina oleks rahul, kui senised tegevused oleksid rahva soovidega kooskõlas ja tulemused oleksid rahuldavad. Isegi häid tulemusi ma tänastelt võimudelt ei looda. Ehk võiks keegi neist vähemalt küsida, mida sina tahaksid, et me teisiti teeksime, kuidas saaksime teie elu paremaks muuta?

Lisan siinkohal, et ma pole kunagi saanud tulu poliitikast. Ma ei ole mitte kunagi töötanud ei omavalitsuses ega riigistruktuurides. Ja kui peaksingi kunagi asuma tööle näiteks vallavolikokku, siis kindlasti ei huvita mind sealne saadav pisku. Kavatsen vähemalt osa, kui mitte kõik annetada. Nimetagem seda ühiskondlikult kasulikuks tööks, mille kasu seisneb eelkõige meie laste paremas elus ja tulevikus. Nemad tahavadki seda ühistransporti. Minul on autod millega oma sõite teha.

Elu on õpetanud, et kui keegi teine ei tee, siis peab ise ära tegema.

Tarmo Kask, Märjamaa EKRE osakonna liige, viie lapse isa, ettevõtja, taluperemees Vigalast