Briti parlament andis surmakultuurile vabad käed – tapa ja tunne elust rõõmu

Brittide huumor on haige, aga nende poliitika on lausa deemonlik. Sel kuul hääletas Uuspakistani parlament kahe inimeste tapmise seaduse poolt. 17. juunil hääletas parlamendi satanistlik enamus abordi dekriminaliseerimise poolt kuni sünnituseni. Kordan, kuni sünnituseni, nii et ka üheksandal kuul võib maimukesele ärtust ära teha – kasutage võimalust, kõik te rõvedad mõrtsukad.

Laiadele massidele teadmiseks, et laste mahatapmise arutelu ei kestnud tundigi, asi niigi selge. Vähe sellest, järgmine globalistide-satanistide võit tuli selle kuu 20. päeval, kui surmakultuuri klubi, varem tuntud kui parlament, hääletas abistatud enesetapu seadustamise poolt. Seega saavad nad laste järel teise ilma järgi saata ka vanad, väetid, sandid ja poolearulised.

Ikka täielik eugeenika, kui mina koolis käisin, peeti taolist tõupuhastust inimsusevastaseks kuriteoks. Mis teha, inimlikkus on progressile jalgu jäänud ja inimesed koos sellega. Ehkki vastuseis oli raju ning vastaseid palju nii meditsiinivaldkonnas kui mujal, säilitas mõrvarlik eelnõu siiski piisava toetuse, et liikuda Lordide Kotta.

Briti huumoriklassika valdkonda kuulub aga üleriigiline diskussioon, mis lahvatas pärast seda, kui sõltumatu talupojast parlamendiliige Rupert Lowe laskis maha oma 17-aastase haige koera, et lõpetada tema piinad. Abordientusiastid ja eutanaasi fanaatikud läksid hullult raevu ning hädakisa tõusis kuni taevani.

Televisioonis toimusid hüsteerilised arutelud ja sotsiaalmeedia kanalid olid täis tulivihaseid kommentaare. Ulusid ja kiristasid hambaid need samad südametunnistuseta vasakklounid, keda beebide tapmise ja eakate eutanaasia karvavõrragi ei kõigutanud. Vanarahvas ütles selle peale: küll koer koera tunneb.

Rupert Lowe esindas vast ainsana terve mõistuse seisukohta: “Minu esimene mõte selle tõeliselt tühise debati nägemisel on, et igaüks, kes väljendab šokki või nördimust selle igapäevase fakti üle, on ilmselgelt olnud väga pikka aega hoolikalt isoleeritud elu põhitõdedest. Igaüks, kes elab maal, teab, et mõnikord tuleb loomi maha lasta ja et pole humaansemat viisi kui kiire surm püssikuuli läbi. Mõte, et on vaja kulutada tohutuid summasid loomaarsti juures, on naeruväärne ja viitab linnalikule kookonile.”

Lowe ise imestas, et tema väga tavaline ja loomulik teguviis oli muutunud uudiseks. „Kuidas see on uudis?“ kirjutas ta X-is. „Ma ei vabanda. Teeksin homme täpselt sama, kui vaja. Olen farmer. See juhtub farmis. Ma ei eeldaks, et Londoni elanikud, kes hoiavad oma koeri 12 tundi päevas väikeses korteris, seda mõistaksid. Nad ei tea midagi elust väljaspool M25-t, rääkimata sellest, mis tegelikult toimub töötavas farmis.“

Koeradebatt kestis terve nädala – sama nädala, mil parlament kiitis heaks laste tapmise üheksandal raseduskuul ja haavatavate inimeste mahalaskmise. Ühiskonna kõige nõrgem osa tuleb hukata, eks ole? Groteskne, absurdne ja mõistusevastane. Seda küll, aga eks inimestel tuleb lõpuks aru saada, et liberaales demokraatias on kahejalgne sulgedeta tolgus kõige viimane paaria ja lindprii, kelle igaüks võib suvalt maha nottida.

Surmakultuuri pealetungi on näha ka Eestis, aina valjumalt kõlavad eutanaasia pooldajate verejanulised hõiked. Deemonlikud kurjuse jõud tõstavad kõikjal pead, tuues kaasa abordid, sõjad, sundsüstimise, homoseksualismi, eutanaasia, lauslolluse ja toidu ning ravimite mürgitamise.

Tahtmata olla prohvet, tuleb siiski asjade loomulikku käiku prognoosida. Mida tugevam on surmakultuur, seda nõrgem on elukultuur ning elu asemele asub surm. Ühes, teises või kolmandas vormis varitseb tapmine, esialgu küll aeglane tapmine, meid kõikjal.

Nutikalt orkestreeritud väljasuremine on fakt ja sellest piisab kurjuse jõududele täielikult. Kui asjad jätkuvad samas suunas, on paepealne plats varsti puhas. “Siis ei jää enam ühtegi orja, ühtegi orja, ühtegi orja, ei ühtegi, ühtegi peremeest!”

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 27.06.2025