Kuulake uuesti… ja siis mõistate, miks praegu ei julgeta seda laulu taas laulupeo kavva võtta!
See sõnum vabast maast, jälle vabast Eestist – see oleks tänases päevas nii laetud, et sealt edasi olekski võibolla pisikene samm, kui kõik see rahvas sellise emotsiooni toel ja võimuses tõusekski üles ja pühiks oma teelt need valitsejad ja kurnajad, kes globalistide käpikutena istuvad küüntega ülbelt rahva turjal, pigistavad temast halastamatult viimast ja hävitavad seda Eestit, mis meil aastal 2014 veel oli, aga millest pole jäänud muud kui mälestus.
Mälestus rahvast, keda polnud veel värdjalike ideoloogiatega hulluks ja lõhki aetud, kellel veel lubati laulda laulupeol selliseid laule, sest need ei ohustanud valitsevat klikki.
See oli aeg, kui laulupeol polnud veel tarvis relvastatud eriüksuslasi turvalisust tagama, kuna noaga kõri läbi lõikajate, matšeetedega vehkijate ja vägistajate mitmekesistav invasioon polnud veel alanud.
See oli aeg, kus polnud toimunud veel sundsüstimisi, koeri polnud veel Eesti inimeste kallale aetud, kus laulupeolisi ei trahvitud autoga sõitmise ja parkimise eest vaid tehti kõik selleks, et kõigil oleks tore tulla, olla ja minna.
Sellest on möödas vaid kümme aastat, aga miski on tundmatuseni muutnud meie riiki ja rahvast. See miski on kaaperdanud võimu, surunud rahva hirmu alla, loomas totaalset jälgimisühiskonda, võltsib valimisi, represseerib vaba mõtet ja sõna…
Valguse võit, kuninglik loit – teate ju, et kõige pimedam on enne koitu! Kuulakem siis ja ammutagem jõudu tuleviku tarbeks 2014. aasta laulupeo lauludest, Koidust, Alo Mattiiseni lauludest…sest varsti ei lubata meile ilmselt enam ka “Mesipuud”.
Sest globaalses düstoopias rahvas ei tohi nutta. Rahvas ei tohi igatseda isamaad. Sest isamaad polegi, pole ema ega isagi, on vaid vanemad, lastekaitseametnikud, tööorjus, maksud, rendiauto, rendikodu ja lõputu õnnelikkus kliimakindla majanduse ja undavate tuulikuparkide üle…
Helle-Moonika Helme