14.07.2025
Varro Vooglaid.
Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid annab ülevaate nelja Riigikogu komisjoni ühisistungist.
“Nagu arvata võis, puudus igasugune mõistlik põhjendus, miks täna hommikul toimunud ja pangasaladuse kaitse problemaatikale keskendunud Riigikogu nelja komisjoni ühisistung ei oleks võinud olla avalik.
Pidades silmas, et kõnealune probleem puudutab paljusid kodanikke ja ettevõtteid ning et selle suhtes on ilmselgelt suur avalik huvi, olnuks igati kohane viia istung läbi avalikult – st vormis, mis võimaldanuks ka üldsusel toimuvat jälgida ja seal räägitust-kuuldust ilma vahendajateta osa saada.
Põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg õigustas eile meediale antud kommentaarides istungi kinnisust võimalusega, et istungil avaldatakse riigisaladusi. Loomulikult seda ei tehtud ehk tegu oli vaid tavapärase valeliku ettekäändega.
Kohe istungi alguses tegin istungit juhatanud Maris Laurile ettepaneku muuta istung avalikuks ja palusin panna selle ettepaneku hääletusele. Kuna istungi avalikkuse osas oleksid pidanud üksmeelele jõudma kõik neli komisjoni, ent juba julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis jäi ettepanek toetuseta (hääled jagunesid 3:3), lõpetati arutelu kiiresti.
Avalikkuse poolt hääletasid Rene Kokk, Aivar Kokk ja Lauri Laats; kinnisuse poolt aga Maris Lauri, Ando Kiviberg ja Mart Võrklaev.
Aga kuna istung otsustati viia läbi kinnisena, teen räägitust-kuuldust (kindlasti mitte ammendava) lühikokkuvõtte.
Minu jaoks oli kogu istungi juures kõige kõnekam taas see, et olukorras, kus riigivõimu teostamise käigus kogutakse ja töödeldakse isikuandmeid ilma seadusliku aluseta ehk siis vastuolus kehtiva õigusega, ei vastuta selle eest ei ükski ametnik ega poliitik. Isegi küsimus vastutusest lükatakse kõrvale ilma sisulise aruteluta.
Kuigi õiguskantsler on selgesõnaliselt öelnud, et RAB-ile ei ole seadusega antud tehinguandmete automatiseeritud taotlemise õigust, on RAB neid andmeid paljudel kordadel taodelnud ja ka saanud. Samas ei tunnista RAB-i juht mingit õigusrikkumist, vaid selgitab, et RAB on lihtsalt lähtunud teistsugusest seadusetõlgendusest. Just samuti käitus PPA numbrituvastuskaameratega seonduvalt.
Mõelda vaid, kui ka kodanikud saaksid käituda sedasi – et kui EMTA või PPA tahab teha õigusrikkumise eest trahvi, siis lihtsalt teatad neile, et sa ei võta mingit õigusrikkumist omaks, vaid oled lihtsalt lähtunud teistsugusest seadusetõlgendusest. Karta võib, et sellise jutuga kaugele ei jõuaks. Aga riigivõimu teostajad ise käituvad just sedasi ja asi läheb ikka ja jälle läbi.
Tõstatasin justiitsministeeriumi kantsleri poole pöördudes selgesõnaliselt küsimuse, kes ja kuidas vastutab selle eest, et tehinguandmeid automatiseeritult kätte saada võimaldav täitmisregister võeti kasutusele ilma selle põhimäärust kehtestamata, mis tähendab, et puudus ka registri kasutamist reguleeriv kord – sh regulatsioon selle kohta, kes ja millistel tingimustel võib registrit kasutada ning kuidas teostatakse järelevalvet.
Sisulise vastuse asemel kuulsin vaid, et registri kasutuselevõtt ilma põhimäärust kehtestamata leidis aset kuidagi kogemata (eksitusena) enne tema ametisse asumist ja seega tema küll ei vastuta. Ehk kokkuvõttes: keegi ei vastuta.
Kui aga ametnike isiklik vastutus ei teostu, siis pole ka põhjust eeldada, et keegi püüaks tõsiselt vältida olukordi, kus isikuandmeid kogutakse õigusvastaselt või avalikku võimu kasutatakse selleks meelevaldselt. Sest mida on ametnikul kaotada, kui isiklik vastutus puudub? Sisuliselt mitte midagi. Süsteem teeb ringkaitset ja kõik jätkub sisuliselt endist viisi.
Toonitasin oma seisukohta, et kui jutuks on kodanike ja ettevõtete tehinguandmete (mitte pegalt kontoandmete) väljastamine, siis ei saa seda teha automatiseeritult ilma pankade poolse igakordse sisulise hinnanguta esitatud päringute õiguspärsusele ja põhjendatusele.
Ehk pangad ei tohiks oma käsi nö puhtaks pesta, võimaldades automatiseeritud ligipääsu pangasaladusele, vaid peaksid iga taotluse puhul hindama, kas see on põhjendatud ja kas see tuleks rahuldada või mitte. See on ainus viis tagada, et tehinguandmete jagamine oleks elementaarsel tasandil kooskõlas põhiseaduses sätestatud eraelu puutumatuse põhimõtte ja sellest tuleneva pangasaladuse kaitse kohustusega.
Küsimus ei seisne siin ainult riigi usaldusväärsuses, nagu ütles Kalle Laanet, vaid vähemalt samavõrra ka pankade usaldusväärsuses. Pangasaladuse kaitse, sealhulgas kaitse riigi eest, on ennekõike pankade kohustus. Kui on ilmnenud, et tehinguandmeid (kontode väljavõtteid) on väljastatud ilma piisava õigusliku aluse ja kontrollita, kas päringud on õiguspärased ja sisuliselt põhjendatud, tuleks tõsiselt arutada ka küsimust pankade vastutusest – sealhulgas küsimust tsiviilõiguslikust vastutusest ehk põhjustatud kahju hüvitamisest.
Siseministeeriumi esindaja väljendas istungil lootust, et kohalviibijad said kindluse, nagu poleks toimunud mingeid pangasaladuse rikkumisi. Mina küll sellist kindlust ei saanud. Vastupidi – asjaolu, et nii PPA, EMTA, KaPo, VLA kui ka RAB on saanud automatiseeritud lahenduste kaudu ligi kodanike ja ettevõtete tehinguinfole (kontode väljavõtetele), ilma et nende päringute sisulist põhjendatust keegi nimetatud asutuste väliselt kontrolliks, tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid.
Muu hulgas pani kulme kergitama Õiguskantsleri Kantselei esindaja Olari Koppeli väljendatud seisukoht, et lõpuks on küsimus Riigikogu lahendada ning kui Riigikogu otsustab, et julgeolekuasutused ja uurimisasutused võivad teada kõike, mis toimub inimeste magamistubades, külmkappides ja pangakontodel, siis „fine“ – valijad otsustavad järgmistel valimistel, kas selline kurss neile sobib või mitte.
Selle vaatega ei saa kuidagi nõustuda, sest see vaatab mööda õigusriikluse baasnõuetest. Riigikogu vabadus selliseid küsimusi vastavalt oma suvale lahendada ei ole kaugeltki piiritu. Vastupidi, põhiseadus sätestab eraelu puutumatuse baasstandardi, millest ka Riigikogu ei tohi seadusi kehtestades kõrvale kalduda ega üle sõita.
Üha olulisem on seejuures rõhutada, et vaba ühiskonna ideaali vaatepunktist on põhiküsimuseks mitte see, kuidas riik saaks meid paremini kaitsta potentsiaalste kurjategijate eest, vaid pigem see, kuidas me saame kodanikena end kaitsta riigivõimu eest.
Just see ehk kodanikele kaitse pakkumine riigi eest on põhiseaduse kõige olulisem funktsioon (kõrvuti riigi institutsionaalse raamistiku kehtestamisega). Kui põhiseadus ei suuda enam seda kaitset pakkuda – ja mina küll väidan, et ei suuda –, siis pole ka enam mõtet õigusriiklusest rääkida.”