Varro Vooglaid: “Kui eesti rahvas tahab püsima jääda, peab kõik algama tõsisest meeleparandusest”

Traditsionalistist poliitik ja EKRE fraktsiooni saadik Riigikogus Varro Vooglaid leiab, et sündimus- ja perepoliitika on Eestis juba nii sassi aetud, et lihtsaid lahendusi enam pole.

“Postimees nendib oma juhtkirjas, et Eesti sündimus on katastroofilises seisus. Nii see tõepoolest on, purunevad üha uued negatiivsed rekordid. Probleemi põhjuste analüüs on aga juhtkirjas peaaegu olematu – juurpõhjustele keeldutakse otsa vaatamast. Tavapärase primitiivsuse vaimus pakutakse lahendusena lihtsalt välja, et iga lapse eest tuleks emale maksta 500 eurot kuus riiklikku toetust, mida nimetatakse „emapalgaks”.

Poole sõnagagi ei peatuta küsimusel, kust peaks tulema raha sellise hüppelise peretoetuste tõusu katteks. Pole muidugi raske mõista, miks see nii on – tegu on ebamugava küsimusega, mis viib ebamugavate, et mitte öelda vastuvõetamatute järeldusteni.

Laias laastus on rahastamise allikaid kaks. Neist esimene on riiklike kulutuste osas prioriteetide ümberhindamine ning sellest tulenevad tõsised korrektuurid. Ehk kärpekääride jõuline käikulaskmine.

Ent loomulikult ei ole Postimees valmis tunnistama, et kui jätkame senist raha suunamist sõjatööstusele, Ukrainale, nn rohepöördesse, Rail Balticu projekti jne ning samaaegselt pole suutelised bürokraatiamasinat jõuliselt vähendama, siis ei ole võimalik leida vahendeid peretoetuste tõstmiseks. Seda enam, et lisaraha on hädasti vaja ka haridussüsteemis, tervishoius, teedehoolduses ja mujal.

Kui aga suuremahulisteks kärbeteks puudub poliitiline valmisolek – ja nagu kogemus näitab, seda tõesti pole ning EL-i ja NATO liikmelisuse kontekstis ka ei tule –, jääb järele teine võimalus: maksutõus, olgu olemasolevate maksude tõstmise või uute kehtestamise näo, või riigivõla kasvatamine. Peretoetuste loosung oleks seejuures väga mugav poliitiline ettekääne – sest kes siis julgeks vastu olla perede toetamisele olukorras, kus sündide arv kiires tempos väheneb ning ühes sellega liigub eesti rahvus, keel ja kultuur hääbumise poole? Tegelikkuses näeme ilmselt lähiaastatel paratamatult riigivõla kasvu, sest sisuliselt on riik pea igas valdkonnas pankrotis.

Minu hinnangul on aga põhimõtteliselt väär kogu senine lähenemine, mis näeb ette karistuste ähvardusel aina suurema hulga raha kodanikelt äravõtmist, et seda siis bürokraatiamasina kaudu veidi tagasi tilgutada. Ka riigivõla kasvatamine pole tegelikult midagi muud kui maksustamine, tulevaste põlkondade maksustamine.

Tegelikult tuleks muuta kogu mõtteviisi. Kodanikud, kes panustavad laste saamise ja kasvatamise kaudu meie rahvuse, keele ja kultuuri kestmisse, tuleks maksukoormusest vabastada. Vastasel juhul peavad nad kandma topeltkoormust – esmalt panustades rahvastiku püsimisse ja teiseks makstes samal ajal võrdselt või isegi rohkem maksudeks –, mis on ebaõiglane ja sageli lihtsalt üle jõu käiv.

Seetõttu ei poolda ma peretoetuste suurendamist, kui ei käsitleta ka neid sügavamaid, põhimõttelisi küsimusi. Inimestel pole niivõrd vaja riigi tuge, kuivõrd seda, et riik neid lihtsalt rahule jätaks ega riisuks nende teenitud tulu. Seepärast pooldaksin alati pigem lähenemist, mis seob maksuvabastused laste arvuga. Jah, suurema sissetulekuga inimesed võidaksid sellest rohkem. Aga mida nad siis tegelikult võidaksid? Mitte rohkem toetusi riigilt, vaid lihtsalt õiguse säilitada rohkem omaenda teenitud tulu.

Need kaks lähenemist erinevad olemuslikult. Peretoetuste tõstmisele keskenduv mudel on oma olemuselt sotsialistlik, samas kui maksuvabastustel põhinev lähenemine on olemuselt libertaarne. Kui esimene kasvatab sõltuvust riigist, siis teine seab eesmärgiks olukorra, kus võimalikult paljud inimesed saavad oma eluga ise hakkama – riik hoidku lihtsalt oma käed nende varast eemal. Konservatiivid ei tohiks samm-sammult üha enam sotsialistlikku lähenemist omaks võtta, justkui see oleks ainumõeldav ja normaalne.

Kõik eelnev käsitleb probleemi majanduslikku poolt. Kui aga tahta mõista demograafilise kriisi tegelikke juurpõhjusi, tuleb vaadata palju sügavamale. Need põhjused on mitte üksnes majanduslikud, vaid ka moraalsed, kultuurilised ja religioossed. Need seonduvad küsimusega sellest, kuidas üleüldse mõtestatakse inimeksistentsi ja elu eesmärki. Materialistliku ja hedonistliku eluhoiaku muutumisel ühiskondlik-kultuuriliseks normiks on täiesti ootuspärane, et lapsed jäävad sündimata. Sest laste saamine ja kasvatamine eeldab elufilosoofiat, mis näeb armastusest eneseandmist kõrgeima eneseteostuse vormina.

Just samuti on laste sündimata jäämine igati ootuspärane, kui ühiskond on võtnud omaks ja süstemaatiliselt juurutanud perekonnavaenulikku ideoloogilist programmi, mille osaks on isegi abielu ja perekonna mõiste riiklik väärastamine. Lapsed on terve perekonnakultuuri vili. Kui selline kultuur puudub või on lagunenud, ei ole seda võimalik asendada ükskõik kui suurte rahasüstidega.

Eelneva taustal on sümptomaatiline, et paralleelselt väidetava suure murega sündide arvu pideva languse pärast rahastab valitsus laste sünnieelset massilist tapmist. Ehk on sügavalt mõistusevastane rääkida sündimuskriisist ning vajadusest toetada laste saamist, kui samal ajal keeldutakse lõpetamast valikabortide riiklikku rahastamist. Selline käitumine osutab moraalsele halvatusele.

Olgem ausad, ühiskond, mis peab laste sihipärast tapmist riiklikult toetatavaks praktikaks, ei vääri oma väljasuremises kaastunnet – see peabki välja surema. Ehk kokkuvõtteks ei saa üle ega ümber tõdemusest, et kui eesti rahvas tahab püsima jääda, peab kõik algama tõsisest meeleparandusest ja oma ühiskondliku korralduse ideoloogiliste aluste ümbervaatamisest. Ei põhjusta meie väljasuremist keegi teine – ultimatiivselt teeme seda iseendale.”