05.08.2025
Tänavuse suviharjapeo järgselt võtsid Kanada eestlased mõõkadega monumendilt maha meie sangarite nimed. Häbiväärne tegu. Ent vaadakem tagasi ajalukku, mis monument see üldse on.
1979. aastal viidi eesti sõjameeste ja vabadusvõitlejate häälekandja, ajalehe „Võitleja“ toimetus Saksamaalt Kanadasse. Suur uuendus erinevalt varasemast oli see, et enam ei saanud ükski toimetuse ega talituse liige oma töö eest palka. Au oli truudus. Eesti vabaduseaatele ja relvavendi mälestusele.
Juba järgmisel aastal teatas „Võitleja“ uhkusega uue mälestusmärgi avamisest: „Kaht ühendatud tugevat mõõka kujutava monumendi kahele Rüütliristi kandjale — kolonel Alfons Rebasele ja kolonelleitnant Harald Riipalule — avas Põhja-Ameerika Eesti Sõjameeste III Suvepäevadel Seedriorus Kanadas 23. augustil Kanada eestlaste aupeakonsul ja EV esindaja Ilmar Heinsoo ning selle monumendi pühitses piiskop Karl Raudsepp Kanada ja USA eesti sõjameeste ning läti ja leedu sõjaveteranidest külaliste juuresolekul.“
Millal lisati mõõkadele ka major Paul Maitla ja allohvitser Harald Nugiseksi nimed, seda ma kahjuks ei teagi, pole enam, kellelt küsida. Igatahes olid tol, 1980. aastal juba „Võitlejaga“ seotud nii Endel Lindaja kui Ilor Tamm, mehed, kes 2008. aastaks olid jäänud toimetusse kahekesi ja mind endale appi kutsusid.
Juba aasta varem ehk 2007. aastal oli „Eesti Ekspressis“ juttu mõõkadega mälestusmärgi võimalikust toomisest kodumaale. Põhjusel, et eestlaste noorem põlvkond kanadiseerub ja varem või hiljem läheb Seedrioru müüki. Sellise alanduse peale, et eestlased ise kord oma sangarite nimeplaadid mõõkadelt kõrvaldavad, ei osanud muidugi mitte keegi tulla. 2012. aastal käis Endel Lindaja viimast korda kodumaal, taas oli elav arutelu mõõkadega mälestusmärgi saatuse üle. Kõige sobivam koht tundus Tallinna Metsakalmistu, kus on maetud väga paljud vabadusvõitlejad, kuhu on urniga jõudnud ka Alfons Rebane ja mitmed Kanadas surnud mehed, tänaseks ka Endel Lindaja.
„Vaatamata kokkuhoiule oli surm meie vaenlaseks nagu Sinimägedelgi,“ kirjutas Endel, kui me olime 2013. aastal sunnitud ajalehe sulgema. Enne seda oli ta sulgenud oma juhitud Hamiltoni võitlejate ühingu, Ilor Tamme juhitud Toronto võitlejate ühing oli suletud veelgi varem.
Mul oli suur au nende vaprate võitlejatega koos viimased viis aastat meie „Võitlejat“ teha. Kui ajalehe esimene number 1952. aastal Heidelbergis oli avatud Alfons Rebase sõnadega, siis meie sulgesime ta 2013. aastal Harald Nugiseksi sõnadega.
Kui 1980. aastal mõõkadega monument avati, siis olin mina laps okupeeritud kodumaal. Sel aastal olid olümpiamängud ja kuigi ma pole spordihuviline, hoidsin pöialt Kanadale, sest teadsin, et ka seal elavad eestlased. Et seal on üks vaba maa, kus tohib kõikidest asjadest, ka minevikust, rääkida.
Kus on täna minu eakaaslased, tollased Kanada ja üldse vaba maailma eesti lapsed, kelle lapsepõlv möödus millestki puudust tundmata? Kes said hea hariduse ja kelle ees oli maailm lahti? Kas nad oskavad olla tänulikud neile, kes selle eest võitlesid, et nende vanemad said lastena põgeneda? Oo ei. Nad häbenevad oma esivanemaid ja eemaldasid mõõkadega mälestusmärgilt meie sangarite nimed. Üks niisugune pidas meil vahepeal lausa presidendiametit ja ei kordagi pidanud ta meeles neid võitlejaid, tänu kelle võitlusele Sinimägedes 1944. aastal, said tema vanemad läände minna.
Kas tänamatus ongi üks eestlaste domineerivaid iseloomuomadusi? Oh kui palju ma olen kuulnud lugusid sellest, mismoodi läänes sõjameestele selg pöörati, kuidas nad sageli isegi põgenikulaagris polnud oodatud, sest teised lootsid saada paremaid palukesi oma poliitkorrektsuse ja erapooletuse eest.
Eestimaa, su mehemeel on surnud!
„Au ja tunnustus meie sangaritele püsigu läbi aegade!“ kirjutab Jüri Toomepuu, kuid tundub, et ta jääb hüüdja hääleks kõrbes, sest Seedriorus täna toimetavatel tegelastel paistavad olevat mingid teised väärtushinnangud.
Mina ei ole iial arvanud, et eestlasi ootasid pärast sõda kusagil kaetud lauad ja hea elu. Ma olen teadlik, et kõik, mida vanem põlvkond läänes saavutas, tuli ainult nende endi vapruse ja suure tööga.
Eesti vabanedes sai suhtlus maailmaga võimalikuks ja internett lisas sellele enneolematuid võimalusi. Nii sain ma minuga sarnaselt mõtlevate eestlastega teiselpool ookeani mõtteid vahetada nii palju kui tahtsin, sest ruum ei olnud enam takistus. Kuid takistuseks sai aeg. Nad lootsid minu peale, et viin nende aated kodumaal edasi, kuid nende (põlvkonna) lahkudes on muutunud kõik. Laulusalm „Eestimaa, su mehemeel, pole mitte surnud veel“ ei päde enam…
Jaanika Kressa, „Võitleja“ toimetaja 2009 — 2013
Allikas:
https://www.eestileegion.com/mehemeel-on-surnud-ja-tanamatus-ruulib/