17.08.2025
Nagu õudusfilm.
Kriitik segab vahele, ta viiakse minema – samal ajal kui Euroopa Komisjoni president kiidab sõnavabadust. See on liberaalse Euroopa reaalsus.
„Palata nr 6” – psühhiaatriahaigla „palat nr 6” – on koht, kuhu Anton Tšehhov paigutab ühe oma kuulsaima loo. Hullumeelsuse paik, millest on vene keeles saanud käibefraas – ja hirmutavalt täpne eeskuju meie tänapäevast.
Suur vene kirjanik kirjeldab müüride taga olevat maailma, kus normaalsusest saab haigus, kus ainsat, kes veel selgelt mõtleb, peetakse ravimatuks. Ja kus töötajad ei tee enam vahet hullusel ja tõel – sest nad ise on ammu hulluse osaks saanud.
Vahel mõtlen, et Tšehhov ei kirjutanud tsaariimpeeriumist, vaid meie tänapäevast. Maailmast, kus sa arvad end hulluks, kui sa ikka veel näed, mis sinu ümber toimub. Kus sa ajakirjanikuna lõpuks enam ei tea, kas see, mida sa jälgid, on tegelikult reaalne – või reetlik lavastus, sotsiaalne eksperiment varjatud kaameraga. Omamoodi poliitilise stsenaariumiga „Trumani etendus“. Ja kuskil istub keegi ja teeb märkmeid: „Kui kaugele nad on valmis minema? Millal keegi lõpuks hüüab: „Ma ei osale selles enam“?“ Või kui keegi kardina ette tõmbab ja ütleb: „See kõik oli lavastus, katsetus, aga aitab nüüd küll.“
Pikka aega uskusin, et see punkt on ammu möödas. Siis nägin videot Soomest.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen seisab laval ja kiidab sõnavabadust. Eriti just pilkajate pärast. Sõnavabadus. Demokraatlik diskursus. Aplaus. Väärikas õhkkond. Euroopa paljastab end – nagu nii tihti – pühapäevases kõnes.
Aga pilkamist ei sallita. Isegi kui see on rahumeelne. Ilma vägivallata. Ilma solvanguteta. Lihtsalt sobimatud arvamused valel ajal vales kohas.
Ja just seda ongi vaja: julgeolekujõud sekkuvad. Mees viiakse minema. Vahistatud – „valede sõnade” kasutamise eest sõnavabadust propageerival üritusel.
Ja justkui oleks tegemist absurditeatri lavastusega, ütleb Ursula von der Leyen just sel hetkel – sõna otseses mõttes:
„Esiteks neile, kes siin nii valjult karjuvad ja kisavad: võite olla rõõmsad, et olete vabas riigis nagu Soome, kus sõnavabadus on õigus, kus pole mingeid piiranguid. Kui te oleksite Moskvas, oleksite kahe minuti pärast vangis.”
Just sel hetkel, kui ta seda ütleb, viiakse häirija minema – mitte Moskvas, vaid Soomes. Mitte vägivalla pärast. Mitte riigipöördele üleskutse pärast. Vaid valju arvamuse avaldamise pärast.
Vahistatud mees on Soome-Albaania opositsioonipoliitik Armando Mema. Hiljem mõistis kohus ta süüdi avaliku elu ametnikule „kahju tekitamises” ja määras talle rahatrahvi. Mema, kes on Euroopa Liidu suhtes kriitilise partei „Võim kuulub rahvale” kandidaat, näeb seda poliitilise kohtuprotsessina. Ta kirjutab X-il: „Mind arreteeriti Ursula von der Leyeni kritiseerimise ja rahumeelse protestimise eest. Milline nali! Kohus mõistis mind süüdi kuriteos, mida ma ei pannud toime. Sõnavabadus Euroopas kaob meie silme all.“
Selliste stseenidega on raske satiiriliselt liialdada – sest need on juba iseenesest satiir. Kibe, tahtmatu, päriselust inspireeritud paroodia. EL annab endale kodanikujulguse auhinna – samal ajal kui politsei võtab publikult kõigi ees kodanikujulguse ära.
Ja kõik jätkavad nii, nagu poleks midagi juhtunud.
Mis jääb kommentaatorile alles? Iroonia? Sarkasm? Pahameel? Tunnistan: mõnikord jääb järele vaid alistumine.
Sest sellised stseenid muutuvad sagedasemaks. Sest vaevalt keegi neid enam imelikuks peab. Sest absurd ei ole enam hetk – see on uus norm.
Nagu Tšehhovi „Palat nr 6“: Hull ei ole enam see, kes jama ajab – vaid see, kes julgeb imestada. Ja täna kannavad valvurid peas olevaid kõrvaklappe, akrediteeringuid ja EL-i hoonete pääsmeid.
Mind hirmutab vähemalt sama palju kui stseen ise nende roll, kes selle võimalikuks teevad. Inimesed nagu Ursula von der Leyen. Või Friedrich Merz, kes astub Bundestagis püsti ja kuulutab, kui tänulikud me peaksime olema oma vabaduse ja demokraatia eest – samal ajal kui seda just sellistel päevadel õõnestatakse. Mis nende inimestega juhtus?
Nad olid kunagi kodanlikud demokraadid. Eurooplased. Õigusriigi kaitsjad. Nüüd naeratavad nad vaiksetele protestidele – või vaatavad vaikides pealt, kuidas inimesi eemale juhitakse, samal ajal kui nad räägivad sõnavabadusest.
Võib-olla sellepärast, et nad on ammu elanud maailmas, kus sellised vastuolud enam silma ei paista. Kus kohtab ainult mõttekaaslasi. Kus iga kahtlust peetakse rünnakuks – ja iga kõrvalekallet ohtlikuks. Võib-olla nad tõesti ei pööra enam tähelepanu. Või nad lihtsalt ei suuda enam taluda, kui keegi neile vastu vaidleb.
Küsimus, mis mind vaevab: miks enamus sellega kaasa läheb? Miks peaaegu kedagi ei häiri pidevalt laienev lõhe sõnade ja tegude vahel? Et sõnavabadus kehtib tänapäeval ainult siis, kui see ei tekita mingeid häireid? Et demokraatiast on saamas etendus, kus saab plaksutada, aga mitte karjuda?
Võib-olla sellepärast, et paljud on ammu aimanud, et muidu tõmbavad nad ise tähelepanu. Ja sellepärast, et ei tohi häirida süsteemi, mis ennast kiidab. Võib-olla ka sellepärast, et hullus tekkis järk-järgult – ja me lihtsalt harjusime sellega ära.
Või sellepärast, et me kõik salaja loodame, et keegi lõpuks lülitit keerab ja ütleb: “Ärge muretsege, see kõik oli lihtsalt test.”
Aga mis siis, kui see nii ei oleks?
See, mida me siin kogeme, pole enam lihtsalt absurdne.
See on metastabiilne hullus etiketiga.
Ja hirmutav on see, et see toimib.
Pressiteatega.
Aplausiga.
Politseikordoniga.
Rahuloluga.
See on hullumeelne. Aga kõige pöörasem on see, et see on muutunud normaalsuseks.
PS: Muidugi kuuleme veel: “Aga Venemaal oleks ta ammu vangis olnud.”
Võib-olla. Võib-olla mitte.
Aga see polegi päris asja mõte.
Asi pole selles, kas oleme sama kaugele jõudnud kui Moskva.
Asi on selles, et me andsime teistsuguse lubaduse.
Et me uskusime, et kriitika ei kujuta endast mingit riski.
Et väide, et lääne demokraatia on midagi enamat kui lihtsalt “veidi parem kui Põhja-Korea”.
Kui see on uus standard, siis oli kogu see jutt vabadusest vaid fassaad.
Boris Reitschuster, saksa ajakirjanik
Allikas: reitschuster.de