18.08.2025
Noarünnaku paigas Saksamaal.
Maailm näib olevat hulluks läinud. Massitulistamised ja -pussitamised on väga tuttavad ka liberaalses Läänes, aga ka Venemaal, Jaapanis, Hiinas ja mujalgi. Hulluse taga on üks asi ja see on globaliseerumine.
Sallivuslased, kelle “sallivus” tähendab sageli hoopis verejanu, väidavad, et erinevus rikastavat. Iva sel asjal on, sest erinevate inimestega suheldes saab mõndagi kasulikku teada, aga seda on tegelikult väga vähe, võrreldes negatiivse taustaga. Mida aga hoolega varjatakse, on see, et erinevus paneb mistahes ühiskonna tohutu stressi alla.
Liberaalne Lääne ühiskond on täis migrante teistest kultuuriruumidest ja see ei mõju sugugi “rikastavalt”, nagu näitas uusaastaöö massiline naistekäperdamine moslemimeeste poolt Saksa linnades 2015. aastal alanud rändelaine esimesel aastavahetusel. Sellest ajast peale on pinged veereva lumepallina aina kasvanud ning jõudnud terrorismi, kuritegevuse ja vägivallani Euroopa tänavatel.
Kultuurilised erinevused võivad rikastada festivalidel, aga argielus hakkavad nad mürgitama juba olmest saati ning terroriste võib olla vaid 0,1% sisserändajatest ning kurjategijaid 5%, aga nad panevad selle ühiskonna suure pinge alla, sest ei tea ju, kellelt ja kus võib midagi “uushalba” oodata. Kõige stressivabamad on monokultuursed ühiskonnad, mujal aga on nii, et mida rohkem “erinevus rikastab”, seda rohkem on mitterikastavat stressi ja depressiooni.
Naljakas on seegi, et ka migrandid satuvad liberaalses ühiskonnas stressi, kodanikuvabadustele orienteeritud klassikalises demokraatias oli neil lihtsam, sest vabadus tähendaski vabadust, mitte perverssusi. Kui Euroopas migrant pussitab kedagi, on meedia võtnud kasutusele uue põhjenduse, too olevat “vaimsete probleemidega”. Aga moslemimigrant keerabki ära, nähes neile üdini võõra sooideoloogia vohamist ning hakkab sellist ühiskonda puhtast põlgusest noaga hakkima.
Teine stressiallikas on liberaalses Läänes levitanud indentiteetide nõrgendamine ja hävitamine, olgu see siis sooline, seksuaalne, rahvuslik või muu identiteet. Ei ole sugugi nii, et kui inimene muudab oma sugu, siis on ta edasi “surmani õnnelik” – siis alles stress ja depressioon algavad, sest inimesest saab keegi teine, kes ta pole. Kuigi välistegurid on tugevad, muutub inimene kõigepealt endas ja see on väga raske.
Raske on ennekõike see, et “uut identiteeti” ei toeta miski. LGBT või sotsiaalministeerium ei ole tugi, nemad võivad toetada vaid ideoloogilistes raamides, aga muu kukub ära, pere, sõbrad jne. Või ei võta lõpuni omaks. Isegi naised ei taha meestest vormunud “uusnaisi” eriti enda sekka, eriti kui nood spordis võitusid ära noppima hakkavad, sest on füüsiliselt tugevamad.
Tegelik, sünnijärgne identiteet on inimestele ülioluline ja kui nad sellest ära lõigatakse, midagi uut ja kandvat asemele ei tule (üldjuhul ei saagi tulla), siis indentiteedipuuduses inimesed muutuvad ebastabiilseteks, depressiivseteks ja ettearvamatuteks.
Eestis on näiteks levinud komme anda mustale aafriklasele eestlase staatus – arvestamata seda, et tal on oma Aafrika identiteet ja juured. Kui liberaal ütleb oma identiteedist lihtsalt lahti, olles täna üks, homme teine, siis traditsioonilisest ühiskonnast tulijatele on see vaevaline protsess, mis üldjuhul ei teostugi. Tegelikult on lausa kuritegelik ukrainlasest eestlast vorpida. Siinsed venelased on juba ammu välja näidanud, et nemad eestlasteks ei hakka.
Kolmas stressiallikas on kõikvõimalikud üleilmsed kampaaniad ja hüsteerilised võitlused, sealhulgas eriti kliimavõitlus. Selle tagajärjel ei julge inimesed, eriti noored, enam eladagi, loobuvad lastest ja elavad äraküpsemise hirmus. Seejuures on tegu ehtsa hüsteeriaga, sest mitte keegi ei üritagi paanikat maha võtta (“Rahu, kliimaga on halvasti, aga üheskoos saame asju parandada ja jääme ellu!”), vaid kliimamaailmalõpp tuuakse riikliku poliitika ja meedia paanikaosakonna abiga lausa koju kätte (“Appi, me kõik kõrbeme, juba kõik suitseb, loobuge ruttu normaalsest elust, aga see ka vist enam ei aita, appi, kõik kohad on CO2-te täis…”)
Ja muidugi toob meedia meile kätte sõjahüsteeria. Sõdadega on asjad niigi halvasti, aga ka selles teemas käib kõik hüsteeria saatel. Eesti riiklik poliitika õhutab sõdu appi võttes maksutõusudele, et varjata võimurite saamatut majanduspoliitikat – kui te maksutõusudega nõus pole, tuleb Putin ja võtab teilt auto ära.
Kas sellises olukorras on võimalik vaimselt terveks jääda? Ei ole, nagu näitab noorte seas leviv hirm elu ees. Liberaalses ühiskonnas on niigi poputav lumehelbekeste loomine osa poliitikast ja kui asetada need noored hüsteeriakeskkonda, siis võib suitsiid tõesti mõneski peakeses väljapääsuna tunduda. Teised aga, kellel “hammasrattad on üle visanud”, võtavad mistahes relva ja hakkavad ühiskonnale kätte maksma. Selle eest, et nad on sellise ühiskonna loonud.
Mida rohkem ühiskond globaliseerub, seda rohkem kuhjab ta kokku negatiivsust kogu maailmast. Ja näib, et väljapääsu peale vägivalla siis pole…
Uued Uudised