“Usaldan teadust” on Eesti kontekstis peaaegu sama, mis “uhhuundus”

Eesti poliitilistes heitlustes on kombeks ikka kedagi lamemaalaseks või “uhhuuks” tembeldada, aga sageli mõtlevad templi külge saanud hoopiski elutervemalt kui sildistajad.

“Uhhuu”-sildiga märgistab peavool alternatiivmeediat ja protestijaid, sageli aga on ehtsad lamemaalased hoopis võimupoliitikud, näiteks Liisa Pakosta, Kristina Kallas, Signe Riisalo, Karmen Joller ja veel kümned, kes räägivad täiesti ebateaduslikku juttu mitmekümnest erinevast soost mehe ja naise vahel.

On naljakas, et need, kes väidavad, et nad usaldavad teadust, on ise “uhhuud” – nad ju ei usalda teadust mitte seetõttu, et on ise lugenud vastavaid teadustöid, vaid pelgalt seetõttu, et keegi kuskil väidab mingi seisukoha olevat teadusliku. Kui paljud kliimavõitlejad on tutvunud seinast seina uuringutega kliima kohta?

Seega on need inimesed kergeusklikud ja mõjutatavad, enamusele piisab sellest, et uuringu taga olevat “Briti teadlased” või “sõltumatu Šveitsi labor”, nagu kunagi ühes kommertsreklaamis väideti. Neid “teaduspõhiseid” on seega ülilihtne petta, seda saab teha palja teadusele rõhuva võltsinguga.

Mis puutub teaduse usaldamisse, siis on ju ka Hiina teadus, Vene teadus, Iraani teadus, Põhja-Korea teadus ning oli veel eriti vinge “Nõukogude teadus”, mis suunas jõgesid ümber. Kas liberaalse Lääne oma on usutavam, kui ta räägib väidetavalt tunnistavat kümnete sugude olemasolu? Või kui ta ei luba kahelda inimtekkelistes kliimamuutustes (teadus toetub alati kahtlustele ja nende ülekontrollimisele)?

Kui Eestis toetub suur hulk inimesi pimedale teadususule, siis on asjad küll väga pahasti. Meil on poliitikakski näiteks teadlane Irja Lutsar, kes valitsuse teadusnõukogus olles rääkis maskide kohta üht juttu, aga kui Kaja Kallas talle üleöö hundipassi andis, siis hoopis teist juttu. Kui märkate, siis “teadus” on alati valitsuse plaanide taga, kui need puudutavad tuulikute mõju inimtervisele – sest nende rahastus sõltub valitsusest. Kelle leiba sööd, selle laulu laulad.

Seakatku puhul on näha samasugust pilti: protesteerijad ei usu valitsust, sest on temalt sadu kordi valesid kuulnud. Kindlasti pingutavad “sigade päästjad” kõvasti üle, aga kas valitsuse toetajad on paremad? Vähesed on seakatkuasjadega kursis, aga nad usuvad kindlalt, et võimurid räägivad õigust. Miks võimupoliitikud ei peaks teatud asju, mis neile ei sobi, varjama samamoodi, nagu nad varjasid enne valimisi Johanna-Maria Lehtme tegusid? Näiteks vandenõuteooriana tunduv väide, et keegi tahab siinse seakasvatuse välja suretada, et toiduainete turg oma kraamiga üle võtta, on täiesti realistlik – meie oma ettevõtjadki süüdistavad konkurente alatasa kõlvatus konkurentsis.

Seega on praegu “lamemaalisus” poliitilises mõttes päris tugev just võimuerakondade toetajate ja üldse peavoolupoliitika sees, sest seal harrastatakse võimurite pimesi uskumist. Need aga on juba avalikult petised oma “loe mu huultelt”-pettustega.

Või nagu vahendab poliitikavaatleja Taivo Sepp: “Saksa ajakirjanik Boris Reitschuster on üritanud uurida nähtust, et miks inimesed lasevad ennast nii kergelt mõjutada. Selgub, et enim lasevad mõjutada just nn. kõrgelt haritud inimesed.

Põhjus on selles, et nad on harjunud usaldama ainult valituid infoallikaid. See on akadeemiline oskus, mis on neile sisse programmeeritud – kõik on kirjas usalduse pälvinud kirjanduses või muus allikas.

Kindlasti olete kõik kohanud kommentaare vastuseks, et kust pärineb see või teine info? See, kas infot tasub üldse arutada, ei ole oluline, oluline on, kes selle info on kirja pannud.

Aga just see teebki nad haavatavaks valeinfole, sest nad usaldavad allikaid, mida kontrollivad valitsused. Talupojatarkust nad ei kasuta, seda kasutab rohkem lihtrahvas, kes teeb järeldusi selle järgi, mida ta näeb, kuidas protsessid arenevad, pannes need kokku.”

Uued Uudised