Meil tuleb veelkord taasiseseisvuda, sest sellist Eestit me küll ei tahtnud

Kolmkümmend neli aastat tagasi valitsesid eestlaste südametes küll hoopiski teised ootused, maha hõigatud eesmärgid oli kõvasti teistsugused, kui tänaseks on välja kujunenud, ja nagu ütleb juba hüüdlauseks kujunenud küsimuse vastusevariant, sellist Eestit me küll ei tahtnud.

Me tahtsime rahvusriiki, kus kõlaks eesti keel ja valitseks eesti meel, aga oleme saanud venestunud europrovintsi, kus ema- ja riigikeel taandub ennekõike vene keele, aga ka inglise keele ees.

Tahtsime massimigratsiooni lõpetamist, aga “tänu” Reformierakonnale ja paljudele ettevõtjatele kogub venekeelse odavtööjõu sissevedu endise Nõukogude Liidu aladelt üha enam hoogu – just nii, nagu NLKP/EKP kavandasid.

Tahtsime otsustamisõiguse tuua Moskvast Tallinnasse, aga andsime ära Brüsselisse. Paljud rõhutavad, et erinevalt Moskva-variandist tegime Brüsseli puhul seda vabatahtlikult, aga fakt on see, et me ei otsusta enam ise, kasvõi uudise taustal, et peame lisaks ukrainlastele kohustuslikus korras vastu võtma Vahemere paadituriste.

Nägime vaimusilmas Eesti talusid, täis kilkavaid lapsi, aga nüüdseks on pool Eestist ääremaa, sündimus langeb katastroofiliselt, meie oma riik läheb kärbete ja maksutõusudega kõigepealt lasterikaste perede kallale ning riiklik ideoloogia on avalikult lastesaamise vastu – küll aga toetatakse avalikult seda narrust, et mehed peavad saama käe teise mehe püksi ajada.

Tahtsime ise oma elu üle otsustada, aga nüüd otsustab mõisahärra staatuses riigivõim selle üle, kuhu meie maadele tulevad tuulikud, kuhu laskealad, kuhu raudteed, kuhu kaevandused. Meid tõstab oma riik majadest välja, nagu Nursipalus. Meie oma riik tembeldab meid Kremli agentideks ja lamemaalasteks, kui me selle vastu välja astume.

Mis meil head on? Olevat mingi areng, aga see ei tööta enam põlisrahva heaks. Olevat mitmekesisus, aga see tähendab, et meil laiutavad võõras keel ja meel. Olevat “uued väärtused”, aga need õpetavad noori neidusid, kuidas ennast meesteks ümber lõigata lasta.

Meid on viidud barrikaadidele, sealhulgas kliimavõitlusesse, samas enda loodus kaob tuuleparkide, kaevanduste, railbaltikute ja muu taolised alla. Meid juhivad ülbed paksusöönud ja hoolimatud poliitikud, kes tahavad taskuid täita, aga keelduvad oma jamade eest vastutamast. Ja meil on valitsus, keda toetab napilt 14 protsenti rahvast… kuhu veel langeda on?

See riik, kus me elame, meeldib kindlasti woke-rahvale, progressivistidele, globalismimeelsetele, uusmarksistidele, internatsionalistidele ja teistele taolistele, aga kindlasti mitte rahvusmeelsetele eestlastele, kelle riik see peaks olema.

Ei suuda taasiseseisvuspäevast enam rõõmu tunda, eriti kui ka sel päeval peaks nägema rahva üle irvitava rahapesuministri ülbet lõusta…

Uued Uudised