30.08.2025
Ameerika saatkonnad jälgivad meeleolusid asukohariikides.
Meediamonitooring on regulaarne ja tavaline toiming, kus valitsuse büroo, riigiasutus, ettevõte, erakond või mistahes muu institutsioon kogub kokku teatud ajavahemikus nende kohta ilmunud meediaartiklid ning analüüsib neid, ennekõike selles, kas need on positiivsed või kriitilised, ja kindlasti järgneb sellele ka vastavate otsuste tegemine, seda nii kiidusõnade kui ka kriitika, selle objektiivsuse ja tegijate kohta.
Välismaal teevad kohalikus meedias ilmunud lugudest monitooringu riikide saatkonnad või muud diplomaatilised üksused, seejuures jälgitakse mitte ainult peavoolu-, vaid ka alternatiivmeediat. Kui kunagi ilmus Uutes Uudistes lugu 1915. aasta Armeenia genotsiidist, saatis siinne Türgi saatkond juba nädalapäevad hiljem omapoolse variandi Türgi riigi nägemusest.
Meediakajastustest võtavad diplomaadid või selleks mõeldud isikud välja asukohariigi riigijuhtide, valitsuse riigiasutuste, erakondade ja paljude teiste seisukohad nende kodumaa suhtes, need edastatakse oma maa administratsioonile, seal analüüsitakse neid seisukohti ja kujundatakse välja välispoliitika konkreetse riigi kohta.
Praegu võib üsna kindlalt arvata, et demokraatlikest riikidest peetakse USA-s, Ungaris ja Gruusias Eestit ebasõbralikuks riigiks, ja Reformierakonna valitsus koos oma ihumeediaga on teinud kõik, et see nii juhtuks.
Kui viimase kahe riigi puhul võib Stenbocki maja lubada lõugade laksutamist, siis Ameerika Ühendriikide puhul ei tohiks seda kindlasti mitte. Ega USA administratsiooni suhtumine Eestisse ei pruugigi edaspidi olla suisa vaenulik, kuid kindlasti lükkub Eesti nende riikide nimekirjas tahapoole, kelle huvidega Ameerika tahab arvestada ning keda ta soovib kriisi korral kohe abistada. Eesti muutub Ameerika jaoks vähetähtsaks ja võib juhtuda, et dilemma korral abistab ta hoopis Taivanit.
Näiteks kirjutab Delfi: “Trumpi tollipoliitika bumerangiefekt: USA kaotab sõpru, India ja Hiina panevad seljad kokku”. See on USA-kriitiline lugu, välisest neutraalsusest hoolimata räägivad kõik Eesti meediaväljaannete Trumpi-lood silmnähtava kahjurõõmuga Trumpist negatiivses toonis.
Või nagu kirjutab politoloog Peeter Espak: “USA majandusnäitajad on üldjoontes positiivsed ja head – tollipoliitika aga toimib. Ei USA eduloost majanduse taastamisel (+15 triljonit investeeringuid – samal ajal kui Eesti jookseb väliskapitalist otseses mõttes tühjaks) ega Argentiina majanduse eduloost ei räägita meil mitte midagi. Esitatakse võltsuudiseid mingitest suurtest kriisidest ja ebaõnnestumistest ning otseses mõttes umbluustatistikat, mis ei põhine mitte millelgi peale kellegi vastaspartei või vaenuliku võõrriigi propagandal.”
Kindlasti monitooritakse USA administratsioonile ära kõik Kaja Kallase, Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni, Kristen Michali, Jürgen Ligi, Hanno Pevkuri, Margus Tsahkna ja paljude teiste halvustavad ütlemised Donald Trumpi ja Ameerika uue poliitilise kursi kohta. Märkamata ei jää ka Eesti jätkuv kiindumus rohepöördesse, homoseksualismi, sooideoloogiasse, massimigratsiooni, kliimavõitlusesse ja paljusse muusse, millest USA suurte sammudega eemaldub. Ennekõike aga teab Valge Maja päris kindlasti, et Eesti ei toeta USA-d Ukraina rahuprotsessis – ja see võib kõvasti mõjutada tema suhtumist meisse, kui Venemaa meid kimbutama asub.
USA asepresident J.D. Vance ütles juba veebruaris Münchenis peetud kõnes, et totalitarismi kalduv Euroopa eemaldub üha enam demokraatlikest väärtustest, mis on nüüdsele Ameerikale olulised. Eemaldub ka Eesti ja Ameerika ei tõtta ilmselt enam Eestile tuge ja sõbrakätt pakkuma. Või teeb seda järjekorras kaheksa või kaheteistkümnendana. Läti ja Leedu on Washingtoni silmis kindlasti kõrgemal positsioonil.
Samas aga on Euroopa meeleheitel sellest, et Trump ei taha enam Vana Maailma endises mahus kaitsta, ise aga nad pole selleks valmis. Ka USA tollitariifid tabavad valusamalt Euroopat, mitte vastumeetmed ei löö Ameerikat. Kuid EL (ja Eesti) jätkavad endiselt Trumpi avalikku mõnitamist.
On veel üks asi, millega Eesti võimueliit ei arvesta – et kui siinne ladvik oma ihumeediaga Ameerikat, Ungarit või Gruusiat materdavad, võivad nood samaga vastata. Nii näiteks käsitles üks Gruusia telejaam oma saates Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni pedofiiliaskandaali, mis tähendab, et vähemalt grusiinid peavad üht Eesti esindusnägu lapsepilastajaks ja see pole välismaal hea visiitkaart.
Nii juhtus ka siis, kui Kaja Kallas kritiseeris peaministrina Ungarit väidetava venemeelsuse eest, selle riigi välisminister Péter Szijjártó aga tuletas kohe meelde Kallaste perekonna idaäri.
Sarnane juhtum oli India ja Rootsi suhetes – kui tollal veel sotsialistlik Rootsi kritiseeris naistevastast vägivalda Indias, tõi too riik maailmale välja hoopis vägistamiste arvu Rootsis, mis oli üks Euroopa suurimaid, seda “tänu” sisserändele.
Ungarile aga peaks Eesti tänulik olema, sest selle NATO riigi lennukid on juba aastaid meie õhuruumi kaitsnud – meie liberaalid ja vasakpoolsed aga ilastavad madjareid tuima järjekindlusega täis.
Valitsus on juba Kaja Kallase ajast loonud oma rahvale pildi, nagu oldaks mujal maailmas Eestist ja tema valitsejatest suisa vaimustuses. Mingi aeg oli, kui vaimustuti meie e-saavutustest, aga see aeg on möödas, nüüd oleme me üks sügavas kriisis ja kehvade majandusnäitajatega, samas sõjakas riik. Me oleme liiga väike maa, et kogu aeg pildil olla ja kui meid monitoorida, siis midagi head siit silma ei jää. Seetõttu poleks vaja silma paista teiste riikidega tülinorimisega, eriti sellistega, kes on meile üliolulised.
See, et Reformierakond, E200 ja sotsid Trumpiga jätkuvalt meedia teel tüli norivad, on eriline näide riigimehelikuse puudumisest ja ebadiplomaatilisest käitumisest, kannatab aga Eesti julgeolek.
Uued Uudised