Sandra Nurmsalu: “Ma iialgi ei madalda sünnitavaid naisi”

Istume siin.. ja kuna antud kommentaariga puudutati otseselt ka mind ja solvati minu laste isa, pean vajalikuks korraks siia oma aega panustada, tavaliselt ma ei viitsi lihtsalt reageerida, pole väärt. Õiendan seekord siiski selle absurdi omapoolselt ära ja las see teema siis lendab omaette edasi. Märjamaa valla ametniku kommentaar lisatud allpool kuvatõmmisena.

Huvitav oleks teada, kui paljud inimesed sarnaselt mõtlevad? Eemaldame korraks nimed ja isikud ning mõtiskleme laiemalt.

Loodus on andnud naisele imelise kingituse, millest mees on ilma jäetud – tunda uue elu kasvamist enda südame all, kogeda sünni imet läbi enda keha ja vaimu, luua seeläbi eriti lähedane suhe oma lapsega ja hoida oma rinnal uut kordumatut ilmaime ning teda enda kehaga toita. Mees on alati valmis aitama, nii, kuis oskab ja saab, aga midagi pole teha – loodus on sättinud võrreldes naisega mehe teatud distantsile. Lähedale, aga mitte nii nagu naise.

Mehe roll on kaitsta ja luua turvatunne oma pere jaoks, kasvades samuti isaks, aga teisel moel – tahame või mitte, aga loodus on selgelt loonud naised ja mehed erinevasse seisu. Kas see on ebavõrdsus? Kuidas vaadata. Mina leian, et see on lihtsalt erinev. Isa lähedus oma lastega ongi teistsugune. See ei tähenda, et vähem olulisem, vähem tähenduslikum, vaid erinev.

Ema ei saa iialgi lastele asendada isa. Isa oma isaduses on sama kordumatu nagu on ema oma lastele. Ja nad mõlemad on võrdselt olulised. Erineval moel ja ka AJAS erineval moel. Ema roll lapsele, kes on 1-kuune on hoopis teine, kui lapsele, kes on 10-aastane. Sama ka isa puhul. Fakt on aga see, et laps vajab oma elu esimestel aastatel, eriti kahel aastal, füüsiliselt ema lähedust IGA PÄEV regulaarse hoolitsuse läbi.

Mina arvan, et ma inimesena ei ole nii vägev ja võimas, et minna Looja mustreid murdma, neile meelega vastu sõdima ja kui vähegi saaks, paneks ka mehed sünnitama – vähemalt pooled sõrmed ja varbad olgu mehe välja pressitud, siis on tagatud feministlik võrdsuse printsiip. Sest miks peab naine üksinda olema see “sünnitusmasin” eksole?

Võin enda kogemustest öelda, et pigem olen olnud mina see, kes eelistab olla oma koopas üksi. Kõik ämmaemandad on seda näinud ja kõik on austanud minu soovi. Olen end nii tõeliselt hästi tundnud. Endalegi üllatuseks. Sest naised ongi erinevad. Ja kõik sünnitused on imelised oma eheduses. Ja ükski naine ei ole sünnitusmasin, väikese vahemärkusena.

Ma austan looduse loomulikke rütme ja olen ainult ÕNNISTATUD, et mul on NAISENA olnud võimalus kanda ja anda elu viiele lapsele, olla palju kodus ja seda KOOS üheainsa mehega, kes on samuti soovinud olla mitmekordne isa ja et just mina oleksin meie lastele emaks. Ma tänan Jumalat, et ma saan olla ema. See EI OLE ISEENESEST MÕISTETAV. Ja Jumalat tänab ka minu mees.

Kas minu ainuke ülesanne on sünnitada? Kinnitan ka siinkohal, et see on küll mu enda jaoks kõige olulisem sündmus olnud lausa viiel korral ja tunnen uhkust, et olen saanud hoolimata seljatraumast nende sündmustega hakkama… ning võin küll pidada seda kehalist ja vaimset väljakutset oma elu viiekordseks tippsündmuseks, aga ei – see kindlasti ei ole minu ainuke ülesanne elus. Ja seda kinnitab ka minu mees.

Esiteks: MA IIALGI EI MADALDADA SÜNNITAVAID NAISI! See, et naisele saab osaks kanda ja sünnitada last, ON IME. Ja kui see ka jääb naise ainsaks ülesandeks elus, on see kahtlemata võimsaim kogemus, mille sarnast teist pole olemas ja kõige imelisem looming – elu loomine.

Teiseks: kui mees väärtustab naist ja soovib, et tema lastel oleks esimeste kõige kriitilisemalt tähtsamate eluaastate jooksul IGA PÄEV olemas täiskohaga pühendunud EMA soojus, lähedus, turvatunne, juhatus ja armastus – ON SEE IMELINE! Aitäh KÕIKIDELE MEESTELE, kes te peate oluliseks ja suudate luua kasvamise ruumi emadele ja lastele! Te olete MEIE AJA KANGELASED! Te loote elu, kus teie pisikeste laste päevi ei täida võõrad hoidjatädid, vaid EMAD!

Kolmandaks: mehed, kes peavad oluliseks, et naised saaksid end teostada ka töisel erialal ja loovad selleks tingimused – on vägevad! Kui palju kordi on Tarmo mind sõidutanud, lava taga valvanud meie väikelapsi, kui emme ei olegi parajasti köögis ketis, vaid keerutab laval mikrofonijuhet Ja isegi siis, end naisena teostades, oleme pidanud oluliseks luua lastele soojad pesad ja turvatunde JÄTKUMISE ka kontserdipaigas, et nad ei peaks igatsema, kohanema ja ootama, sest nad on veel liiga väikesed.

Nende jaoks on olemas emme, on olemas issi, kes loob võimaluse, kus kaks olulist osa – laste turvatunne ja ema kohalolu + ema eneseteostus SAAVAD KOKKU ! Jah, meie jaoks vanematena on see kõige raskem tee, aga kõige kõrgemat väärtust loov tee igal olulisel tasandil. Ehk siis – ei ole ma pidanud ka ketis olema laste esimestel aastatel ja laulma kulp käes vaid supipaja ees – oleme pingutanud igas mõttes, et KÕIK MÕISTLIK ja VAJALIK saaks tehtud!

Ja ka muudes asjades – autoga täna sõidan ma uuesti seepärast, et tema mind utsitas. “See vesiliug juhtus ju nii kaua aega tagasi..” julgustas ta mind pidevalt, “teised emad sõidavad kõik oma lastega ringi, miks sina kehvem oled enda meelest?”

Võttis pea 14 aastat, kui ma lõpuks oma kurja mehe sõna kuulasin ja vabadusse ronisin. Rääkimata muust – kogu talumajapidamine, ka maja sees. Ja kuidas ta mind piltlikult öeldes kätel kandes teise tuppa õhtusele deidile toob, šampus (alkoholivaba) ja snäkid juba valmis lõigatud, et meil oleks ka oma aeg, oma filmiõhtu… nagu väikelastevanematel ikka, nt õhtul kell 00.00 alles… Ja mitte ainult naistepäeval, vaid tavalistel argipäevadel, nagu ka põllulillekimbud “ilmuvad” hommikuks kööki.

Üheõnaga – ütleksin kokkuvõtteks – ÄRA LAHMI. Kui sa tegelikult mitte midagi teiste elust ei tea, pole sul ka õigust absurdi väita. Ära lihtsalt lahmi, inimene, jätad endast pisutki targema mulje.

Sandra Nurmsalu, muusik, viie lapse ema