01.09.2025
Nii õhutatakse kliimahüsteeriat.
Veebisaidil dreuz.info ilmunud Vijay Jayaraj artikkel hoiatab, et kui teadlased loobuvad empiirilisest vaatlusest etteantud järelduste kasuks, muutub teadus propagandaks, mis on palju ohtlikum kui lihtne põlistatud teadmatus.
Kliimateaduse valdkonnas on rahastamisasutused ja rahvusvahelised poliitilised organid pikka aega tulemusi dikteerinud, samas kui päris teadlasi on süstemaatiliselt marginaliseeritud domineeriva narratiivi vaidlustamise eest.
Kliimamuutuste teema sütitab teadlaste seas tulihingelist arutelu, kuid üldsus tajub üldiselt vaid lahjendatud versiooni, mida esitatakse peaaegu üksmeelse konsensusena.
See on ohtlik pettus, arvestades kõrgeid panuseid: kliimateadus mõjutab avalikku poliitikat, mis suunab tohutuid avaliku ja erasektori kulutusi erinevates sektorites, alates energiast kuni põllumajanduseni, ja mõjutab miljardeid elusid.
Suur osa meie maailma majanduslikust õnnest on ohustatud kliimamudelite arvutisimulatsioonidega, mis rutiinselt ebaõnnestuvad testides võrreldes tegelike vaatlustega.
Need mudelid, mis on aluseks triljoni dollari suurusele “netonullheite” poliitikale, on hästi dokumenteeritud soojenemise ülehindamise ajalooga. Need on programmeeritud suure tundlikkusega CO2 suhtes, minimeerides samal ajal süstemaatiliselt ookeanitsüklite, päikese varieeruvuse, pilvekiirguse neeldumise, süsiniku neeldajate ja vulkaanilise aktiivsuse võimsat rolli.
Dr Judith Curry, Georgia Tehnoloogiainstituudi emeriitprofessor, paljastab selle kunstliku konsensuse taga peituva tegelikkuse:
„Klimatoloogid on tegelikult väga väheses ühel meelel. Kõik on nõus, et globaalne soojenemine on toimunud umbes 19. sajandi keskpaigast. Kõik on nõus, et me paiskame atmosfääri süsinikdioksiidi (CO2)… Kuid teadlased on eriarvamusel kõige olulisemates küsimustes, näiteks kui suur osa hiljutisest soojenemisest on omistatav inimtegevusele.“
Algselt kiideti Curryt tema orkaanide intensiivsuse uuringute eest huvigruppide poolt, kuid hiljem sai ta tugeva tagasilöögi, kui ta seadis kahtluse alla liialdatud seosed soojenemise ja äärmuslike ilmastikunähtuste vahel.
Curry kritiseerib kiirustamist omistada soojenemine ainult inimtegevusele, seades kahtluse alla kliimamudelite usaldusväärsuse. Sest põhiküsimused jäävad kindlate vastusteta:
„Kui palju soojenemist võime oodata ülejäänud 21. sajandil?“ küsib ta. „Kas soojenemine on ohtlik? Kas inimkond saab üldist kasu kiirest üleminekust fossiilkütustelt nn puhtale kütusele?“
Dr Curry pole kaugeltki üksikjuhtum.
Dr Peter Ridd, füüsik, kes uuris enam kui kolm aastakümmet Suurt Vallrahu, langes tänapäevase nõiajahi ohvriks ja vallandati lõpuks Austraalia James Cooki ülikoolist, kuna ta julges kahtluse alla seada valitseva diskursuse rifi väidetava peatse kadumise kohta.
Tal oli julgust juhtida tähelepanu sellele, et enamik riffi puudutavaid institutsionaalseid „teadusuuringuid“ kannatas halva kvaliteedi all. Ta ütles, et katastroofilise kahju väited olid liialdatud. Hiljutised uuringud on näidanud, et Suurel Vallrahu korallide katvus on rekordiline, mis on otseses vastuolus paanitsejate teadetega, kuid dr Ridd vallandati nende kahtluse alla seadmise pärast.
Kliimaalarmistide eesmärk ei olnud enam loodusmaailma mõistmine, vaid poliitilise tegevuskava toetavate andmete esitamine. Iga teadlane, kes keeldus mängust osa võtmast, sai sihtmärgiks. Vastastikune hindamine, mis oli kunagi teadusliku kvaliteedi tagaja, on muutunud ideoloogilise konformismi pealesurumise relvaks.
Pr. Curry kirjeldab seda muutust järgmiselt:
„See pole enam teadus. Sellest on saanud pseudoteadus. Füüsikal põhinev kliimadünaamika, nagu me seda 1980. aastatel tundsime, on vaid väike osa sellest, mida me tänapäeval kliimateadusena defineerime.“
Õnneks on nüüd võimalus kliimateaduse õilsus taastada.
Dr Curry oli üks viiest USA energeetikaministeeriumi (DoE) juulis avaldatud aruande „Kasvuhoonegaaside heitkoguste mõju kriitiline ülevaade USA kliimale“ autorist.