Milline on praeguse valitsuse ajal riiklik ideoloogia?

Riiklik ideoloogia on üldjuhul olemas totalitaarsetes riikides, demokraatiamaades takistab selle tekkimist arvamuste paljususe ühiskondlik tunnustamine. “Liberaalse demokraatiaga” Eesti Vabariigis on Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 võimu ajal ebademokraatlik riiklik ideoloogia juba välja kujunenud.

Milline on siis Eesti riiklik ideoloogia?

1. Homoagenda ja sooideoloogia. Homoseksualismiõpet surutakse kooliprogrammidesse. Ministrid Kristina Kallas ja Liisa Pakosta levitavad sooideoloogiat (kakskümmend erinevat sugu), minister Margus Tsahkna laseb homolipud heisata ja saadab diplomaadid homoparaadidele, riik toetab neid paraade, aga hoiab eemale abordivastasest Elu Marsist, riigi leival on mitmed ideoloogilised ühendused nagu LGBT, mehe ja naise abielu esiplaanile seadvad seadused ja referendumikavad saavad riikliku vastuseisu.

2. Massimigratsiooni ja sisserände soodustamine. Reformierakond taastas NLKP tuntuima algatuse, venekeelse võõrtööjõu sisseveo, valitsus soodustab igasugust sisserännet, levitades “mitmekesisuse” ja multikultuursuse ideed riiklikul tasandil, eestlust ja rahvuslust tõrjutakse tahaplaanile, seda üritatakse häbenema panna, samas vene ja inglise keele pealetungi ei leevenda riik kuidagi. Eestikeelsele haridusele üleminekust on tehtud naljanumber, eriti kui seda veab globalist Kristina Kallas.

3. Kliimaideoloogia variant, kus vastutus kliimamuutuste eest pannakse inimkonnale, arvestamata selle looduslikku ja kosmilist (Päikese mõjutused) tausta. Selle ideoloogia nimel ollakse valmis hävitama majandust ning rahvast vaeseks tegema, meetmed viiakse ellu riiklikul teerullimeetodil, nagu tuuleparkide jõuline läbisurumine. Seejuures tegelik looduskaitse hääbub (linnuparved tuulikulabades jne). Kliimaideoloogias on totalitarismile omaselt keelatud kahelda, teaduslikke väitlusi välditakse paaniliselt.

4. Võuk-ideoloogia. Ka Eestis “tühistatakse” teisimõtlejaid, mõelda tohib ainult “õigesti”, marksistlikud ülikoolid on muutumas sallimatuse taimelavaks, kõrgharidus on juba ideologiseeritud.

5. Terviseideoloogia. Samal ajal kui mõned teadusringkonnad ei suuda anda ammendavaid vastuseid erinevates meditsiinilistes küsimustes (eriti ootamatult ilmunud pandeemia puhul, kus paljud otsused tehti ülilühikese ajaga), surutakse inimestele ka põhjendatud kahtluste puhul peale nõuet uskuda meditsiini küsimusi esitamata. “Usaldan teadust!” on saanud ebateaduse loosungiks, sest selle levitajad eiravad pimedast lojaalsusest teaduslikku lähenemist, et kõike tuleb uurida ja kõiges tuleb veenduda.

6. Globalismiideoloogia. Eestit rahvusriigina, kes ise otsustab, justkui enam polekski. Palju asju otsustab Euroopa Liidu keskus Brüssel või rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO allasutused, WHO jne), eestlaste endi initsiatiiv, avastused ja igapäevatöö pole enam olulised, kui nad ei teeni “suure maailma” huve, ka Eesti siseprojektid peavad kindlasti kajama kogu maailmas vastu. Välispoliitika eesmärgiks on seatud mitte riiklikud huvid, vaid teistele meeldimine. Üle võetakse kõik ideoloogiad, mida levitavad need, kes tunduvad Eesti võimupoliitikutele isandatena. Ennekõike aga on kadumas eestluse esikohale seadmine riiklikus poliitikas “mitmekesisuse” kasuks.

Kindlasti leiab veel küllaga neid ideoloogilisi momente, mida riik meile peale surub, aga üks on kindel – eestlaste ja eestluse prioriteediks seadmine, mille jaoks see riik tegelikult loodi, ei kuulu enam riigi põhimõtetesse ja tegevusse. Kuigi seda riiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised saaksid edukalt hakkama ka mistahes muu variandi puhul.

Muidugi võib ka rahvuslust riikliku ideoloogiana käsitleda, aga sel puhul toetub see ikkagi põlisrahva õigusele oma kodumaale ning eestlus on kirjas ka meie põhiseaduse preambulas riigi loomise põhimõttena.

Uued Uudised