02.09.2025
Valmar Veste.
Juba mitmeid aastaid on Läänemere tervis ja rannakalandus olnud arutlemisel erinevatel konverentsidel, seminaridel ja tänaval (vähemalt Pärnus).
Eesti konverentsidel ning seminaridel kuuleme terve Läänemere seisundist ja sealhulgas ka rannakalandusest rääkimas teadlasi ja spetsialiste nii Eestist kui ka mujalt Euroopast. Tänavapildis on rääkijateks tihti kalurid ise, just needsamad kalurid, kes hea ilma korral igal hommikul väikse portsu kala kaldale toovad, sest see on nende töö ja elatusallikas.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägitakse lugusid, kuidas Euroopa Komisjon on järjekordse piirangu Läänemere kalandusele välja töötanud ning kuidas me just seda piirangut järgides hakkame viie aasta pärast suuremaid ja tervemaid kalu Läänemerest välja püüdma. Tänaval räägitakse (vähemalt Pärnus), et kes need oinad ministeeriumis olid, kes lubasid Pärnu jõe süvendamisel kaadatud pinnase keset Pärnu lahte paisata.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägivad spetsialistid, et nemad on teinud uuringu, et kalavarud on tõesti halvas olukorras ning põhjuseks olevat ülepüük – seega tuleb taas piirata.
Tänaval räägitakse (vähemalt Pärnus), et peale ministeeriumi oinaste lubatud kaadamise jäägi lahte viskamist, on kala vähemaks jäänud ning ka hülged ja kormoranid on kõvasti kalavarusid räsinud.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägivad spetsialistid ikka, et kala on vähe ning kõige suurem süüdlane on endiselt see rannakalur va ahne põrsas, kes ilmselgelt ka röövpüüki teeb. Tänaval räägitakse (vähemalt Pärnus), et viis aastat karme piiranguid hakkab läbi saama, aga seda küll ei usu, et kala rohkem on, sest kaadamine on kogu varasema lahe ökosüsteemi peapeale keeranud ning kormoranide ja hüljeste hulk massiliselt kasvanud.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägitakse, et ilmselt tuleb veel rohkem piirata, sellepärast, et Euroopast tuli käsk ja need kutselised kalurid va põrsad on ka ahnemaks läinud ning ka Läänemeri on tegelikult üks äärmiselt hapra ökosüsteemiga elukeskkond, kus tegelikkuses ei tohiks isegi mitte laevaga sõita, vaid ainult keelata tuleb. Tänaval räägitakse (vähemalt Pärnus), et olukord on tõesti halb, kala on niigi vähe (kaadamise mõju) ning selle vähese söövad ka kormoranid ja hülged ära. Varsti ei ole üldse mõtet merele minna.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägitakse meretuuleparkide mõjust Läänemere kalastikule ja ka ökosüsteemile üldisemalt. Tõdetakse, et meretuulepargid avalavad küll mõju, kuid, mis siis ei avalda. Tänaval räägitakse (vähemalt Pärnus), et nüüd vist on üldse kogu rannakalandusega kõik, sest lisaks kaadamisega tekitatud lahe ökosüsteemi kahjudele, kormoranide ja hüljeste arvukuse suurenemisele paigaldatakse merre ka tuulepargid, mille kaablid merepõhjas läbivad traditsioonilisi kalastuskohti. Teisisõnu, mitte ühtegi ankrut püüniste kinnitamiseks sinna enam lasta ei tohi.
Eesti konverentsidel ja seminaridel räägitakse nüüd, et kuna asjadest aru ei saada, siis tuleb minna kõvasti karmimaks ning lahenduseks pakutakse püügiõiguste ära võtmist. See olevat kooskõlas nii Euroopa, kui ka meie kliimaministeeriumiga. Maintakse ka mokaotsast seda, et võib-olla, kui poliitilised tuuled muutuvad, on lootust püügiõigused tagasi saada. Tänavatel räägitakse (vähemalt Pärnus), et mismoodi need asjad nüüd nii on läinud, et Euroopast tulevat hullus, keelud ja käsud on olulisemal kohal, kui need jutud, mida räägib oma rahvas, omad kalurid, kes on aastaid viidanud probleemsetele kohtadele, mis on ökosüsteemi muutnud. Kuidas järsku on nendest saanud põhi (kohati ka ainu) süüdlased, teemas, mis on nende leib ja mille jätkusuutlikus on neile oluline.
Kokkuvõtteks – investeerimiskindlus on valdkonnas hävitatud ning seda just aastatepikkuse Euroopa ees koogutamisega ja järjekindlalt sealtpoolt tulevat hullust kordades võimendades ellu viies. Poliitilised, jah just poliitilised otsused, mis mitte kuidagi ei seisa meie inimese eest vaid räägitakse nagu meelega sihtgrupist mööda. Tundub, et tegelikult teenitakse kedagi teist, kuigi põhiseadus näeb ette teisiti.
Usaldust, mida on järjepidevalt lõhutud, on raske taastada.
Nii me Pärnus mõtleme ja räägime, sest rannakalandus, meie rannakalandus on meile oluline.
Valmar Veste, EKRE linnapeakandidaat Pärnus