“Jorh Aadniel” Terrase mõisavalitsemise aega jäävad monumendina mälestama sigade kalmistud

Elu on karm: kui inimene läheb poliitikasse ainult hüvesid nautima ja ennast näitama, siis peab ta arvestama, et temast ei jää ajalukku mitte ausammas, vaid haisev hunnik. Nii tähistavad meil teatud poliitikuid aegumatud mõisted, mida kasutatakse juba omamoodi sümbolitena: “kümme miljonit dollarit”, “Autorollo”, “elektrimolekulid”, “pastlad ja kannel” ja nii edasi.

Oskar Lutsu Paunvere saagas on tegelane Jorh Aadniel Kiir, kelle kohta ütleb teine tegelane, Kristjan Lible: “Kuidas siis nii, pressraud nurka ja kohe põllumeheks?!” Ka tänases päevas on uus Jorh Aadniel, nimigi sarnane, Hendrik Johannes Terras, üks tahtis hakata mõisavalitsejaks, teine aga hakkaski “vallalise kaunitari”, pealtnähtud lehmapoegimise ja saaremaanaise kogemusega põllumajandusministriks.

Asi on naljakas, ei saa ka tõsise loo puhul üle ega ümber, Terras on sama naljanumber mis Kiir, sellest kirjutavad valitsusmeelsedki ajalehed, viimati kolm korda aastas poegivate sigade jutu baasil. Põllumajandusminister peaks oma haldusala tundma sügavuti, taimekaitsest veterinaariani, PRIA toetustest toidujulgeolekuni, noor-Terras aga ei tea rahvakeeli öeldes essugi, ta läks esimesele ettejuhtuva ministrikohale, et seal särada – aga hoopis tuhmub.

Tõsise poliitika juurde naastes saavad paljud vanemad inimesed meenutada seda, kuidas Nõukogude ajal oligi iga suurfarmi läheduses loomade surnuaed, kuhu viidi koolnud loomad, traktorist lükkas mullakihi peale ja probleem oligi lahendatud. Mingid veterinaarreeglid olid kindlasti olemas, aga rohkem moepärast.

Need kohad aga on kohalike inimeste silmis endiselt halva kuulsusega, lastelastelegi öeldakse, et sinna metsatukka maeti loomi ja nendel tekib kõhe tunne, eriti kui maa seest kerkib välja surnud looma kolju…

Tänasel päeval kavatsetakse kolhoosiaegseid surmavälju taaselustada, nüüd tuleb korraga matta juba kümneid tuhandeid seakatku tõttu hukatud kärsakandjate korjuseid ja loomakalmistuid planeeritakse üle Eesti. Eelmise seakatkupuhangu ajal seda vajadust ei tekkinud, saadi põletamisega hakkama, aga nüüd näib laastamistöö ja muldasängitamine lausa globaalne tulevat, korjuseid jagatakse isegi riigiti.

Veterinaaramet loob juba eeldused õudustausta tekkeks, meedias hoiatatakse selle eest, et sinna ja sinna minna ei tohi, alad ilmselt piiratakse mingil moel, nendel hoitakse silmgi peal ja ongi veterinaarsed no-go-tsoonid olemas, millega lapsi, kui neid veel sünnibki ja maale jääb, hirmutada.

Siin pole mingit nalja, eestlaste meeled ja pärandkultuur säilitavadki need surmaväljad jäädavalt mällu. Ei tea küll, kes 50 aasta pärast Põlva- või Viljandimaal elab, võib-olla eestlasi enam polegi, aga loomade surnuaiad jäävad negatiivse mälestusmärgina rahva mällu. Tempel igaveseks. Hendrik Johannesel veab tõsiselt, kui neid ei hakata “Terrase kalmistuteks” nimetama ja need ei jää sõnas jäädvustatuna ajalukku samamoodi nagu Jorh Aadniel Kiir mõisavalitsejana eesti kirjandusklassikasse.

On veel üks moment. Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste kirjutab sotsiaalmeedias ühe sigade matmispaiga kohta: “Huvitav, et geoloogid peavad seda Viljandimaal, Puiatu lähedal asuvat sigade matmispaika kindlaks kohaks? Kaardi järgi paistab suhteliselt allikaline ala, mitu allikunimelist kohtagi (Lehtalliku talu, Külmalliku) ja tugev kuivenduskraavide võrk, langus Raudna jõe poole. Metsa sees küll, kuhu keegi ei näe. Imelikke asju meil tehakse.”

Tehakse imelikke asju, meie ametnikkonna puhul pole vaja imestada. Sigade hukkamise ja matmisega on kiire, keegi ei hakka vastavaid uuringuid tegema, ametnikud tekitavad vastavasse lahtrisse “linnukese”, et koht on ohutu, võib-olla tehakse moepärast positiivse tulemusega “uuring”, aga lõpuks on ikkagi “tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati”. Kuritegelike otsuste tegemine või kuritegelik tegemata jätmine on tänases Eestis igapäevane nähtus.

Hendrik Johannes Terrasele aga soovitaks siiralt: mees, astu tagasi, enne kui sa ennast lõplikult lolliks teed, sest tolana ajalukku minna on lihtne ja sina oled juba poolel teel.

Seakorjustega on ka kehvad lood. Eesti seakasvatus näib hukule määratud olevat ja toiduainete hinnatõus saab sellest hoogu juurde. Eesti ajalukku kirjutatakse veel üks hirmus periood ja seda koos Hendrik Johannes Terrase nimega – miskipärast on just Reformierakonna viimase nelja valitsemisaastaga halbu maamärke tohutult maha jäänud.

Uued Uudised