Võimuladvik on pigem ühiskonda lõhkunud kui konsensust ehitanud

Veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kritiseerib oma sotsiaalmeediapostituses Kersti Kaljulaidi juttu sellest, kuidas tuleks (põhjamaiselt) arutleva ühiskonnani jõuda.

“Kersti Kaljulaid on välja tulnud mõttega, et “ühiskonna eestvedajate suurim ametialane oskus” on “kannatlik kuulamine ja konsensuse ehitamine”.

Mäletate, presidendiks saades pillas Kaljulaid mõttetera, et “meie front on liberaalsed demokraatlikud vabadused”, joonistades sellega välja rindejoone nn valgete jõudude ja EKRE vahel.

Praegune progressivistlik võimuladvik – mille väärtusi esindab ka Kaljulaid – on pigem küll kannatlikult inimestele valetanud kui neid kannatlikult kuulanud, ning pigem ühiskonda lõhkunud kui konsensust ehitanud.

Üldse, see kuulamise ja konsensuse ehitamise jutt on revolutsioonilistel vasakliberaalidel teadlik häma. Neil on enda arvates teada ühiskonna vääramatu arengusuund – ainult et malbemate arvates tuleb see ühiskonnale “kannatlikult” ja “konsensust otsides” selgeks teha. Et inimesed laseksid end ära rääkida ja tunneksid endid kaasatuna.

Kaasamisest armastavad rääkida eriti sotsid, kelle ettekujutuses tähendab see tavaliselt riiklikult rahastatud projektikese raames mõne vähemusrühma esindajatega ühisürituse korraldamist.

Kui asi puudutab võimu jaoks ideoloogiliselt olulisi asju, näiteks Eesti maa ja mere täitmist üüratute tuugenitega, mis inimestele ei meeldi, siis lendavad maskid ning me kuuleme malbe kaasamise ja konsensuse ehitamise jutu asemel vihast sisinat ja karjumist: “Kõigevastased! Uhhuud! Kremlimeelsed! Putinistid!”

Ausalt öeldes ei peaks riik kaasama kodanikke, vaid kodanikud kui riigi peremehed ja kõrgeima riigivõimu kandjad peaksid kaasama oma ellu riiki, kui neil peaks selleks juhtumisi vajadus tekkima. Meil on asjad täiesti vastupidiseks muutunud. Riik on justkui instrument, mis inimesi elama õpetab, mitte ei kuula ega arvesta sellega, mida inimesed tahavad.”