Himarsid tulevad ja lähevad, aga kraav jääb. Meil Pärnus on kutsekooli taga metsas veel kena jupp sõjaaegset tankikraavi alles. Noored käivad seal, aga ega keegi keskealisi ka ei keela. See kagu osariikidesse planeeritud 40 kilomeetrine Karl Gustav Emil Mannerheimi-Andre Maginot aukraav (lühendatult KGEMAMaK) annab lootust, et keegi surutakse lõpuks ikkagi põlvili.
Ukrainlastel oli kolmekordne kraav ja kas neil on mingit muret? No ei ole. Sülitavad kõigi nende äraandlike rahuplaanide peale ja vallutavad edasi. Meil peaks ka ikka kolmekordne kraav olema. Meie vanti ei karda, aga naiskodanikud ja investorid ei julge sünnitada, loevad lehti ja muutuvad sõjapropagandast ahtraks.
Õnneks tuleb nüüd kraav ja kui saab kokku kolm kraavi, hakkavad ka kolmikud ilmale tulema mis mühiseb. KGEMAMaK elunormiks! Kraavil on eeliseid muu kõrgtehnoloogia ees. Kraaviraha on keeruline ära varastada, kraav on ju igaühele silmaga näha, kui kraavi ei ole ja kraaviraha ka ei ole, siis või Pevkur rääkida mida tahes ja kõik võivad talle takka kiita, aga mina ei usu.
Võimalik, et kraavi puudumise tuvastab ka riigikontroll, põleta hankepaberid palju tahad. Ja veel üks hea asi peale iibe ja raamatupidamisliku läbipaistvuse – kraav on lihtne, otse primitiivne, seda saab ise teha. Tääki ja sapöörilabidat juba iga mats meisterdada ei oska, kraavi võin isegi kena jupi vabal hetkel valmis visata. Üks uhab labidaga, teine käruga, kolmas vahendab, kuus pingutavad büroos ja nii ta tuleb – majandustõus.
Vähe sellest, kraav on osa eesti kultuurist, seda teab igaüks kes “Tõe ja õiguse” 1. ja 5. köite kokkuvõtet on lugenud. See on romaan kraavi kaevamisest, ütleb filosoof ja tal on mingis osas õigus.
Kraavikaevamine muutub Andrese ja Pearu vahelise vaenu keskseks teemaks, kuna nende talude piiril asuv soo (Oru soo) vajab ühist kraavi kuivendamiseks. Ateist ja lakkekrants Pearu saboteerib meljoratsiooni, mis viib igikestva tüli ja kohtuvaidlusteni. Totrus, vene tanki vastu kohtukull ei saa, ei maksa üritadagi.
KGEMAMaK on igati kiiduväärne ja vajalik projekt. Isegi siis, kui venelaste tankid on juba ammu otsas, nagu kirjutas ajaleht. Nad võivad Põhja-Koreast uued liisida või vodka vastu vahetada. Kurjuse jõud on suur, valvsust ei tohi kaotada hetkekski.
Eestis on ennegi mäemassiive teisaldatud, Rakveres räägib vanarahvas sellest, millise rõõmuga ja entusiasmiga kaevasid töötud kriisi ajal pool Vallimäge läbi. Väidetavalt oli töötuid ainult 20 000-30 000. Täna on meil lugupeetavaid aga 64 200. Liikudes Vallimäel laululavalt kindluse poole võib Vallikraavi tänava suunas näha lõpetamata hiigelprojekti – üüratut kraavi.
Tänapäeval on töötute olukord muidugi roosiline, tänu euroliidu alus- ja põhiväärtustele. Keegi ilmselt toidu eest rasket füüsilist tööd tegema ei hakka. Samas on meil kehtestatud tsensuur, vaimne terror, stratkom ja üleüldine surmahirm. Pole midagi lihtsamat, kui panna kokku KGEMAMaK ja paaniline surmahirm.
Kraav päästab su elu, kaeva kraavi! Või muidu… Kindlasti hakkavad kohe kaevama ja toidu ostavad ise abiraha eest. Kui see tasuta kaevamine kohe lahti ei lähe, siis tuleb stratkom täies koosseisus vallandada. Kui te isegi töötuid ei suuda manipuleerida, siis terve rahva ikestamine ei tule kõne allagi.
Ma võin siinkohal mõned tasuta hüüdlaused välja pakkuda: “Kraav on uus veelgi tõhusam vaktsiin,” “Kes ei kaeva, see on putinist,” “Kuupmeeter teisaldatud pinnast päästab su vanaema elu,” “Elagu Kraav Baltic Estonia!” “Kaevame ennast vabaks, targaks ja tugevaks,” Süvendame agressorile ühiselt ühishaua,” “Kraav on liberaaldemokraatia ema,” “Kui Putin tuleb, siis ta võtab su abiraha ära,” “KGEMAMaK – vot tak” jne
Töötud üksi muidugi ei saa hakkama, eesti ümbritsemine kolmekordse kraaviga on kurnav ettevõtmine. Kuid meil on reservis 330 000 pensionäri, kellel ei ole mitte midagi teha ja kes mäletavad, kui vastik oli tiblade okupatsioon. Kindlasti hakkavad kaevama. Pensionärid on lihtsalt mõjutatavad, ehkki veidi nõrgemad, oskavad nad tööd teha ja on just füüsilise töö alal eriti vilunud.
Pensionär sõltub üldjuhul riigi pajukist, siin pole vaja muud slõuganit kui: “Kes ei kaeva, see ei söö!” Enamus haab kohe kaevama, kellel on mingeid sääste, lööb need läbi ja kaevab siis. Igal juhul läheb kirsturaha rahvamajandusse ja see on hea.
240 000 alaealist vahivad ka niisama või omandavad ebateadusliku kommunismi aluseid marksistlikes ajupesuasutustes. Kõik tööle, mida vähem lollusi õpivad, seda parem. Nii võib mõnest veel inimenegi saada. Siingi piisab ühest hästisihitud hüüdlausest. “Kliimakraav on Varrokraav – läheme maa alla nagu Hamas!”
Kõige keerulisem on panna naised kraavi kaevama. Meil on küll 303 000 naist vanuses 25-54, kuid feministlikud meeleolud, mida võimestab meeste kulul elamise traditsiooniline parasitism ja kasutud töökohad kuraatorite, agitaatorite ja massiimmigratsiooni administraatoritena kujutavad endast tõsist väljakutsed ka kõige vilunumale stratkomarile.
Ilmselt on kõige mõistlikum hirmutada tiinusega ning tõmmata käima maheabordi kampaania: “Tööloomad ei rasestu.” Süvariik saab kindlasti feispukiga läbi rääkida, et naiskaevureid tabab laikide ja ülistavate kommentaaride sadu. Tubli, tubli, nii hästi kaevad ja kangutad laadis. Kui see ka ei motiveeri, siis ei aita üldse mitte midagi.
Igal juhul on meil 900 000 vakantset labidanaist ja -meest, mõned neist küll vanadusest väetid ja teised noorusest või marksismist nõdrad, kuid see on tohutu jõud. Veidi teadust: 1 m pikkuse tankitõrjekraavi jaoks tuleb välja kaevata umbes 8,4 kuupmeetrit: tavalise tankitõrjekraavi põhja laius 1,5 m, sügavus: 1,8 m ja kaldenurk seintel 45 kraadi.
Optimistlike arvutuste järgi suudab erilise ettevalmistuseta täiskasvanud inimene teisaldada 8 tunniga 3-5 kuupmeetrit pinnast. Keegi ei keela liberaaldemokraatia võidu nimel kaevata 16 tundi ööpäevas, mis teeb 6-10 kuupmeetrit.
Aga anname natuke hingamist ja ja leiame, et kaks inimest suudavad päevas kaevata 1 meetri KGEMAMaKd. 320 000 inimest aga kaevavad 40 km tankikraavi valmis ühe päevaga. Kas saab olla nii, et laulupeole saame minna, aga kraavi kaevata kohe kuidagi ei saa? Kui on nii, siis vist enam ei olegi lootust.
Mõned lahkuvad raske töö käigus siit ilmast, mõned pole võimelised labida kasutamist selgeks saama, ikkagi peaks meie mobiliseeritud 0.9 miljoni pealine kasutute sööjate armee olema võimeline kaevama 100 km tankitõrjekraavi päevas.
Seega peaks saama kogu Eesti piiri pikkuse tankitõrje kraavi valmis 4 kuuga ja kolmekordse kraavi aastaga, eeldusel, et tuleb soe talv. Miljon labidat maksab jaehinnaga 15 miljonit, hulgi loomulikult sama hästi kui mitte midagi. Mida me sellest kõigest järeldame? Ka meie rahva nõrgem ja kasutum osa on meeletu jõud.
Kui meil oleks kaitsetahe, siis oleks kasvõi ühekordne tankitõrjekraav mõne kuuga valmis ja kulu sama hästi kui null – teadlik, kaitsestrateegiasse kaasatud ja võidutahtest väestatud kodanik kaevab oma labidaga ja sööb kaerahelbe putru päevalilleõliga. Väga palju saaks ära teha, kui keegi tahaks midagi tõeliselt panustada ja mitte aastaks 2027 vaid ühe suvega. Suts ja valmis.
Kunagi ehitasid talupojad, kohaliku ettevõtjad ning kultuuriaktivistid Vanemuise, Endla ja Ugala teatrid. Väga ilusad ja korralikud teatrid olid. Midagi saab ikka ise ka teha, peab lihtsalt tahtma. Vargustahtest ei piisa. Tegelikult ka.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.09.2025