Lõikus- ehk mädakuu lõpul esitleti sotsiaalministeeriumis dokumenti „Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüs“ (edaspidi analüüs, J.U.) Selle lugemisest saadud elamus sundis mind kirjutama arvustuse, mille saatsin Riigikogu sotsiaalkomisjonile ja -ministeeriumile. Ka neti-Postimees avaldas selle, ehkki peitis teiste artiklite varju ja paberlehes ei ilmutanud. Nii vist välditakse arvustuse soovimatut levikut. Ilmselt sügavast austusest valitsusasutuse ees, kes iial ei eksi ega pane puusse.
Analüüsi tiitellehel on pealkiri, sotsiaalministeerium ja aasta. Kõik. Ei saa selgust, kas see on aruanne, ülevaade, artiklite kogumik vms. Kas tal on üleüldse dokumendi väärtust? Kus on koostaja ja toimetaja? Kes kujundas? Keeletoimetaja? Retsensendid? Kellega suhelda, kui vaja? Puudub varasemate rahvastikustrateegiate ebaõnnestumiste hindamine (neid on vähemalt 5-6) – miks nad ei töötanud? Soovitused lükatakse Valitsuse kaela märkimata, mis annab koostajatel endil teha.
Autoreid otsides neid nagu ei olegi, sissejuhatuses on toodud kümme nime, kes kõik panustasid töösse, on loetletud üheksa riigiasutust ja kaheksateist partnerorganisatsiooni! See korralagedus on täielikus vastavuses Murphy reegliga – Oluline on töötada grupis. See võimaldab teil süüdistada kedagi teist. Sobib veel lisada – Ühe mehe vead on teise mehe andmed.
Analüüsi algul öeldakse, et Euroopa riigid seisavad silmitsi süveneva demograafilise kriisiga, mis ei taga rahvaste püsimast. See mõte jääb tegijatel pooleli. Ootaks olukorra hindamisel rahvastikukriisi mõiste kasutamist Eesti oludes, kuid seda pole tekstis leida. Euroopas ehk on kriis, aga meie ei julge seda oma maa kohta öelda. Kasutagem Murphy abi – Kriis on, kui pole võimalik öelda „unustame kogu loo“. Aastakümneid on proovitud unustada ja kriisist mööda vaadata. Tallinnas see õnnestub, aga Kagu-Eestis mitte.
Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi andsin välja teatmiku Valitsusele ja omavalitsustele „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“ tiraažiga 3500 eksemplari. Selle kaanel ilutses juba siis rahvastiku kidupüramiid, mis unustati ära poliitikute poolt. Sündimuse asemel kujunes riiklikuks prioriteediks LGBTIQ problemaatika. Murphy – Kui asjad on sandimast veel sandimaks läinud, hakkab see tsükkel ennast kordama. Väljaõppinud demograafidel on see asi teada. Demograafilises olukorras peegeldub hästi Murphy seadus – Kui miski saab untsu minna, siis ta ka läheb. Siiski võimu juures olevatel inimestel ja paljudel üleküpsenud demograafidel on teine mõtlemine – Oodake, ja see läheb mööda (jälle Murhy).
On raske mõista, miks lisati analüüsis laste saamise käsitlemisele veel kasvatamise temaatika. Kas polnud langeva sündimustrendi analüüs piisavaks väljakutseks?
Loomulikult väärib laste kasvatamine ka analüütilist tööd, aga kui kaks suurt probleemi kokku panna ei võida sellest kumbki. On siiski arusaadav, kui seda tehti Murphy järgi õilsal eesmärgil – Kui te olete hädas, ajage asi segaseks. Loomulikult võimaldab see kasvatada lehekülgede arvu, millist eesmärki täidavad ka rohked fotod. Igal juhul ei ole tegemist ebaeetilise õelusega – Kunagi ärge kirjutage õeluse arvele seda, mida võib niisama hästi seletada rumalusega (Murphy).
Kuidas hinnata, kas analüüsi panustajad on eksperdid? Käepärane viis selleks on otsida ESTER-ist raamatuaastal, kas panustajal on iseseisev raamatu kavandmise, sõnastamise, kirjutamise ja väljaandmise kogemus, mis on läbinud Rahvusraamatukogu filtri? Kui ja, siis saab eeldada nende pädevust sündimuse vähenemise käsitlemisel. Kümnest panustajast vastasid sellele nõudele Mare Ainsaar, Kairi Kasearu, Allan Puur ja Alis Tammur. Viimase looming on küll vaid 14 lk, aga Rahvusraamatukogu on selle hinnanud ikkagi raamatuks. Murphy – Kui asi on seisnud teie laual 15 minutit, on teist saanud ekspert. Väldime piinlikke momente ega hakka uurima Analüüsis osalenud partnerite taset.
Tuleb tõele au anda – analüüsi kirjutamisel selle koostajad ise arenevad. Näiteks kolmveerand aastat tagasi ilmunud kogumikus „Sündimust mõjutavad tegurid“ üks autoritest Kairi Kasearu oma 35 lk ülevaates ei pööranud tähelepanu mentaliteedi kategooriale, aga Analüüsis on sellel juba kindel koht. Ta kasutab uurimustes sisalduvat päringut „Naisel/mehel peavad olema lapsed, et end täiel määral teostada“.
Kui vanemate põlvkondade puhul oli lõviosa seisukohaga päri, siis 20. sajandi lõpul sündinud põlvkondade puhul on väitega nõustujate osa nullilähedane. Kairi Kasearu märgib, et tegemist on suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud suure mentaliteedimuutusega ja nimetab seda väärtusnihkeks. Arvan, et Eestit tabanud kobarkriisis tuleb eristada iseseisvat väärtuskriisi. Teatakse, et – Vooruslikkus on omaenese nuhtlus (Murphy). Vaat kuhu on koer maetud! Pole ka ime, kui kollendav meedia pasundab juba aastakümneid väärastunud ja hedonistlikke hoiakuid, aga väldib meid tänasesse päeva kandnud kristlikke väärtusi. Nii võõrutab meedia noori abiellumast ja järglasi saamast.
Mis analüüsiga saab? Presidendi Kantselei teatas mulle, et sellele toetudes koostatakse Vabariigi Valitsusele arutamiseks ning kinnitamiseks laste sündi ning kasvamist toetavate tegevuste valdkondade ülene tegevuskava. Niisiis President Alar Karis loodab analüüsi peale ja ootab selle tulemusi. Tema kantselei kirjast: „Kindlasti saatke oma ettepanekud Sotsiaalministeeriumile, mis tegevuskava koostamise eest vastutab“. Teengi nii. Murphy aitab ja annab nõu: Kui asi (ehk analüüs, J.U.) on väärt tegemist, on ta ka väärt ületegemist. Kirjas Karmen Jollerile soovisin jõudu ja edu analüüsi redigeerimisel!
Mis annab mulle õiguse ja kohustuse mitte vait olla? Faktid: sünde 1990 – 22 308; sünde 2024 – 9646. Aastail 1989-1991 olin Eesti peasanitaararst/tervishoiuministri asetäitja, aga siiani ei saa lahti vastutustundest.
Minu pöördumisele Karmen Jolleri poole saabus vastuskiri perepoliitika juhilt Gerli Lehe´lt, kes resümeeris minu soovi omapoolse väljalõikega: „…palusite viidet laste saamist ja kasvatamist toetavate poliitikasoovituste koostamise algatanud õigusaktile ning teavet analüüsi koostamise kogumaksumuse kohta“. Nii jäi varjatuks minu arvustuse mõte – soovitus dokument uuesti ümber töötada enne Valitsusele edastamist. Tuli kirjutada eile uus kiri Karmen Jollerile, palusin argumentatsiooni puudujääkide kohta, milledele viidatakse dokumendi arvustuses ja nõustumist dokumendi ümbertöötamisega. Veel küsisin, et strateegiliste dokumentide väljatöötamine on valitsusasutuste igapäevane kohustus ja eesõigus. Miks oli vaja kulutada “Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsile“ 30 000 eurot?
Jaak Uibu