Viimastel aastatel on ühiskonnas puhkenud terav arutelu kodulähedase kooli vajalikkuse, võimalikkuse ja olulisuse üle. Maapiirkondades on enamik koole väikekoolid ja terve koolitäie moodustab mõnelgi pool linna mõistes paar-kolm klassitäit õpilasi, kirjutab Eeva Helme.
Järjest enam lapsevanemaid saab aru, et parim õpikeskkond lastele on väike kool ja väike klass. Niisugune keskkond toetab kõige paremini laste vaimset tervist, aga ka erinevate oskuste omandamist.
Väikekoolide säilimise eest peetavas võitluses on kuulsaks näiteks saanud Metsküla kool Lääneranna vallas, mille käekäigule elas aktiivselt kaasa pea kogu Eesti ning korraliku lahingu andsid Lääneranna valla elanikud ning Metsküla ühtehoidev kogukond. Kõik endast oleneva tegi kooli säilimise jaoks ka EKRE fraktsioon Lääneranna volikogu opositsioonis.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üks valimislubadusi on olnud alati, et maapiirkondades hoitakse alles väikesed kodulähedased koolid. Lubadusel on palju suurem kontekst kui esmapilgul ehk tundub – see on seotud meie pea kõigi teiste programmiliste punktidega, mille elluviimisel on tagatud, et Eesti jääb eestikeelseks ja eestimeelseks. Olgu see sünni- või suurperede toetuste tõstmine, ettevõtluse elavdamine maksulangetuste abil, inimeste jõukuse kasvatamine või maamaksu langetamine. Kõik need punktid on kantud ühest eesmärgist: et eestlane oleks ja jääks peremeheks omal maal. Meie erakond näeb Eestit tervikuna ja pakub ka terviklikke lahendusi.
Eestlaste rahvuslik eneseteadvus ja enesemääramine said alguse just väikestest külakoolidest, kust sirgusid meie esimesed haritlased ja kultuuriinimesed, meie rahva esimesed liidrid. Külakoolist on pärit meie kultuuri ja rahvuse juured ning jõud. Oleme vastu pidanud kõigile katsetele meie lapsi venestada, olgu siis tsaariajal või Nõukogude okupatsiooni käigus, ning säilitanud eestikeelse hariduse. Veel enam, meie keelest on saanud teaduskeel.
Ehk kogu meie rahvusliku kultuuri vundament peaks olema meie riigis prioriteet, mida hoida ja arendada. Miskitmoodi aga oleme jõudnud hoopis risti vastupidisesse olukorda. On täiesti mõistetamatu, miks on meie oma riik seadnud prioriteediks OECD saadetud raporti elluviimise, mis näeb ette Eesti koolivõrgu „optimeerimise”.
Sõna „optimeerimine” koolivõrgu puhul ei tähenda midagi muud kui koolide mastaapset kärpimist ning sulgemist organisatsiooni suuniste järgi, mille peakontor asub Pariisis.
Kooli sulgemine maapiirkonnas toob kaasa selle, et laste igapäevane koolitee muutub lubamatult pikaks. Bussis tuleb päevas veeta kaugelt üle mitme tunni või veel rohkem, kui sõitma peab ka huviringi. Lõpuks kannatavad õpitulemused ja laste tervis üleni. Nii otsustavad ühel hetkel lapsevanemad, et sellist ränka hinda pole maal elamise eest enam võimalik maksta ning kolitakse linna. Kohalik ettevõtja jääb ilma töökätest, kogukond elujõulistest inimestest. Väikeste piirkondade väljasuretamine on omakorda otsene oht meie julgeolekule. Aga kooli sulgenud omavalitsus saab „võidukalt” näidata: me ju ütlesime, et lapsi jääb iga aastaga vallas vähemaks!
Eesti kõige kurikuulsam koolivõrgureform tehtigi Lääneranna vallas, kus olin aastast 2021 ka volikogu liige. Reformi käigus pandi kinni kaks kooli – Lõpe ja Metsküla. Varbla ja Koonga põhikoolist said kuueklassilised koolid ning Virtsu põhikoolist suisa neljaklassiline.
Eks võta see ilmekalt kokku viimaste valitsuste prioriteedi, mis on soositud ka omavalitsustes – koolide pidamiseks raha pole, kohtus käimiseks on küllaga. Nagu ei loeta raha, isegi mitte enam miljoneid, kui viiakse ellu utoopiaid nimega Rail Baltic või rohepööre. Aga üht väikest kooli, mille aastaeelarve pole sadat tuhandetki, pidada ei jaksata.
Kogu see pilt on neile, kes vähegi näha ja süveneda soovivad ning Eesti elu tõsiselt võtavad, viimastel aastatel nii vildakas ja vale, et nii ei või enam mingil juhul jätkuda lasta. Peame oma riigi tagasi võtma ja alustama vundamendist – eestikeelsest ja eestimeelsest haridusest. Seda aga teeb vaid muidugi EKRE!
Eeva Helme