Eesti 34 taasiseseisvusaastat on iseloomustanud vabadustunde puudumine, jätkuv alandlikkus ja orjalikkus nende eest, keda arvatakse olevat endast kõrgemal, ning täielik rahvale vilistamine, mis on Eestile omane just viimasel neljal reformierakondlikul aastal. Eesti poliitika on selgrootu.
Vastik näide on Reformierakonna kärpe- ja maksutõusupoliitika – kord võeti otsuseks viia ellu tasakaalus eelarve fetiš ja edasi ongi ainult see eesmärgiks olnud, hoolimata kriisist on seda liini hoitud, jäägu pealegi maha kasvõi suitsevad varemed ja laibad.
Kuigi omal ajal tahtsid eestlased võimu ületoomist Moskvast Tallinnasse, anti see kohe üle järgmisele globalistlikule võimukeskusele. Eesti on vastuvaidlematult üle võtnud kõik globalistlikud algatused, rändepaktist rohepöördeni, esitamata mingeid küsimusi, vastuväiteid või kahtlusi – isandad käskisid, nii olgu!
Eesti pole kunagi Euroopa Liidus enda huvide eest seisnud ja kui midagi ongi tehtud, siis mugavustsoonist, hoidudes paaniliselt kellegagi tülli minemast, pigem kiites mõõdutundetult heaks kõik keelud ja käsud. Eesti oma ametnikkond on kogu EL-is olemise aja eurodirektiive agaralt ellu viinud ja ülevõimendanud – ka neid, mis on soovituslikud ega olegi siduvad.
Eesti riikliku poliitika äraspidine eesmärk on iga hinna eest teistele meeldida ja seda tehakse enamasti oma rahva arvelt. Meil on mõndagi, mille üle uhke olla, aga kuna eneseupitamine on saanud eesmärgiks omaette, siis ninakergitamist tehakse ka seal, kus võiks tagasihoidlik olla. Üks selline koht on Ukraina abistamine – sageli näib, et eesmärgiks ei ole mitte reaalne abi, vaid võimalikult kõrge koht “abistajate” tabelis.
Sellega on seotud ka meeletu soov viia ellu mingeid globalistlikke projekte, nagu Rail Baltic, mida eestlastele pole tegelikult vaja, aga ikkagi globaalprojekt! Isegi kui see kokku jookseb, jätkatakse ilmse lootusega, et järsku miski ikkagi õnnestub…
Rohepööre on eestlaste ja mitte ainult meie traagika. Tuli teine ülalt alla nagu Gorbatšovi kuiv seadus ja ei mingit kriitilist mõtlemist, ei mingeid analüüse ega tasuvusuuringut, ei mingit tulevikustsenaariumide vaagimist, ainult fanaatiline elluviimine, tulge või taevast pussnuge. Isegi nüüd, kus tuuleenergia populaarsus on maha jooksmas, jooksevad Eesti ettevõtjad amokki peaga vastu müüri, sest esialgu raha veel liigub.
Eestis tehakse kõike täiesti ülevõlli. Kontrollitud sisserännet, mida mujal ikka harrastatakse, Eestis ei taheta, ikka olgu Lääne-Euroopa moodi massimigratsioon, tulgu sisse, kes ainult tahab ja olgu tagajärjed millised tahes. On väheusutav, et võimuparteide liikmeskond on puhtalt homoseksuaalne, aga homoagendat arendatakse jõudsalt traditsioonilise pere arvelt. Ülikoolid põrutavad hoobiga rahvusvahelisele ingliskeelsele turule, eestikeelsele kõrgharidusele jäägu vaid pastlad ja kannel. Mingi meeletu kadakasakslus valitseb, kodukootus ei kõlba kuhugi, kõik olgu globalistlik, multikultuurne, internatsionaalne… Ise me oma keele ja kultuuriga nagu kusagile ei kõlbakski.
Ka majanduses on mingi linnavurlelik käitumine moes. Selle tabavaks näiteks on väikeste rollerite lubamine Tallinna liiklusesse, mille kohta keegi ametnik ütles umbes nii, et ega me ei saa neid keelata oma turule tulla – ja nii saastatakse ära ettevõtlus ning hävitatakse kohalik konkurentsivõime. Puhtalt Eesti kapitaliga ettevõtteid on jäänud vähe.
Seevastu pakutakse ennast teiste prügikastiks, nagu tegi seda Liisa Pakosta, rentides Tartu vanglat rootslastele. See ei ole auväärne samm, mujal maailmas peetakse vanglarenti alaarenenud maade viimaseks võimaluseks kuidagi raha teenida, aga Eestis on Pakosta isegi uhke.
Eesti riiklik poliitika ei arvesta vähimalgi määral oma rahva, oma riigi ja oma rahvusliku ettevõtlusega, kõik võõras on eelistatud, ülendatud ja lugupeetud, lausa igal elualal. Võimupoliitikud on nagu kupjad, kes rooskavad maarahva selgasid, aga võtavad alandlikult vastu isanda piitsahoobid.
Mitte vähematki austust iseenda vastu ja oma elulaadi hoidmist, vaid meeletu võõrakummardamine. See pole küll see Eesti, mida me tahtsime!
Rahvusliku uhkuse ja oma maa hoidmise toob tagasi ainult EKRE, kes on põlevkivienergeetika poolt ja tuugenihulluse vastu; kes üldjuhul ei toeta ühtegi eurodirektiivi; kes on pealesurutud massimigratsiooni ja rohehulluse vastu jne.
Uued Uudised