Eestis on viimase 34 aasta jooksul toimunud tugev väärastumine mõtlemises, mis paistab enam silma poliitikas.
Eesti parlamendisaadikud ei ole lordid Lordide Kojas ega patriitsid, kuid nad käituvad nii. Valimiste eel lubatakse maad ja ilmad kokku ja siis tambitakse neli aastat oma valija seljas, kellel pole vähimatki võimalust oma “esindajat” mõjutada. Räige näide on Eesti 200, kelle populaarsus püsib väga pikka aega 2-3 protsendi ringis, kuid kes käitub endiselt, nagu oleks neil tohutu mandaat.
Riigikogu ja volikogude poliitikud ei esinda oma valijate huve. Kui rahvas on ikka tuulikute vastu, siis peab saadik nende, mitte enda seisukohta kaitsma. Eriti räigelt laseb kogu rahvast ja eraldi igast üksikust inimesest üle Reformierakond, kes surub palju asju läbi ülbelt, kedagi kuulamata.
Eriline seltskond on veel ministrid, kes normaalses ühiskonnas peaks olema parlamendi ees kohustatud oma tööst aru andma. Eestis aga ülbitsevad ministrid avalikult saadikutega, paremal juhul hurjutavad ja õpetavad, halvemal juhul mõnitavad neid. Jürgen Ligi on ehedaim õpikunäide sellest, milline ei tohiks võimupoliitik olla, kuid ainult siin saab selline moraalitu prügi poliitikat suunata.
Teine eriline seltskond on siinsed “sallivuslased”, kes kerkisid esile 2015-2016. aasta rändelaine ajal, tervitamaks pagulasi. Siis tutvustasid nad ennast sõbralikena kõige ja kõigi vastu, lubasid kallistada igaüht ja olid mistahes vihaõhutuse vastu.
See narratiiv lagunes ruttu, üha enam hakkas välja kooruma selle võuk-rahva äärmuslik sallimatus, mis oli täielikus vastuolus nende enesereklaamiga. Üsna peagi võtsid nad omaks, et vihkajaid tohtivat siiski vihata. Nüüdseks on see seltskond oma maski täiesti langeda lasknud ja ütlevad arvukates sõnavõttudes välja, et poliitiliste oponentide füüsiline hävitamine olevat täiesti OK. Sallijatest, headuse kehastusest, on saanud tšekistid, antifad ja hungveipingid, Stalini, Mao ja Che Guevara verepritsmetes lapsed.
Siinkohal on väga selgelt välja joonistumas räige ajupesu. Noored inimesed koondatakse headuse lipu alla, kaitsma väidetavaid tagakiusatuid ja õnnetuid… ja mingil hetkel on “head” neist teistmoodi mõtlejaid vaatamas üle püssisihiku. Ja nad on endiselt arvamas, et on “heade poolel” ja võitlevad õige asja eest…
Kuidas see värk küll mõne põlvkonna jooksul nii hukka läks… Aga raha pesti siin edukalt Jürgen Ligi rahandusministriks olles ning varastati Siim Kallase aegadel. Kommunistid pole kuhugi kadunud.
Uued Uudised