Teatavasti süüdistavad liberaalse frondi esindajad igal võimalikul ja võimatul juhul rahvuskonservatiive „putinismi maaletoomises“. Tegelikkuses on asjad täpselt vastupidi ja see ilmneb praktiliselt igas valdkonnas.
Kõigepealt teeme selgeks, mis see „putinism“ või venepärane riigikord üldse on. Venemaad iseloomustab korruptiivne ühiskonnamudel. See toetub valitsevale võimule üdini truudele pisiametnikele. Hinnanguliselt on Venemaal lausa 70% töökohtadest seotud riigiga, Eesti vastav näitaja on väidetavalt 50%. Eks see seletab ka kummaski riigis uskumatult paljude isikute orjaliku riigi- ja valitseva ideoloogia truuduse (vastavalt kas Putinile/putinismile või oravatele/”liberaalsele demokraatiale”). Normaalne riigisõltlaste protsent peaks mitu korda väiksem olema, nagu on tõeliselt arenenud riikides.
Samal ajal ei ole tõeline kapitalism ehk tugev rahvuslik majandus säärases ühiskonnamudelis soositud, sest see vähendaks tunduvalt „riigi“ ehk korrumpeerunud ametnikkonna võimu. Sest kui ettevõtluses või muul seaduslikul moel on võimalik hästi ära elada, pole ju vaja nende ametnike ees lömitamas käia.
Paraku pole 30-35 aasta jooksul ei Venemaal ega Eestis õiget kapitalismi tekkinud. Olemasolevate ettevõtete, kust oli võimalik hõlptulu teenida, juhtkonnad lihtsalt mehitati „omadega“ ja nii on see siiani jäänud. Riigipoolset tuge tootmispõhise majanduse arendamisele (mis viiks lõpuks üldise jõukuseni) pole kummaski riigis olnud. Turg pidavat ju asjad ise paika panema, nagu meile on koguaeg räägitud. Kokkuvõttes näitabki see, et ei siin- ega sealpool Narva jõge mingit õiget kapitalismi ei ole, kuigi igasugused ajupestud propagandistid vastupidist väidavad ja räägivad lausa “edulugudest”.
Väga reljeefseid juhtumeid idanaabri poolelt saab lugeda mõrvari kuuli läbi hukkunud ajakirjaniku Anna Politkovskaja raamatust „Putini Venemaa“ (2006). Seda lugedes saab palju kordi tõdeda, et meil on ju kõik täpselt samamoodi, ainult väiksemates mastaapides.
Poliitikute ja kõikvõimalike ametnike korruptsioon, kuritegude (isegi kriminaalkuritegude) kinnimätsimine süvariigi ehk korrumpeerunud kohtunike poolt, riigivõimule absoluutselt lojaalne meedia, mis ebasoosingusse sattujad halastamatult „ära tühistab“ ja loomulikult ohjeldamatu varastamine – kõik see on iseloomulik nii Vene kui Eesti riigis toimuvale.
Sotši taliolümpia (2014) rekordiline maksumus – 50 miljardit USD – oligi just sellest põhjustatud. Loomulikult ei tohi ära unustada mitmesaja miljardilist rahapesu, kus isegi Vene riigieelarvest pihtapandud rahasid läbi Eesti pankade Läände kanditi. See juhtus just siis, kui Reformierakond võimul oli.
Ühine on mõlemal pool Narva jõge ka ühtse riikliku ideoloogia pooldamine. Ida pool on selleks muidugi rašism ehk piiritu Vene impeeriumi ja selle vallutuste ülistamine, mis küll ongi venelastele igiomane olnud. Ent ka meil ja kogu Läänes laiemalt on liberaalne front asunud samamoodi kujundama oma luuludest ühtset riiklikku ideoloogiat, mille aluseks on kurikuulsad „väärtused“. Meile väidetakse, et need olevat „Lääne/euroopalikud“ väärtused (õiged läänelikud-euroopalikud väärtused on siiski üldisemad), tegelikkuses kujutavad need lihtsalt liberaalse frondi enda ideoloogiliste perverssuste komplekti.
Nendele pannakse kattevarjuks rahvuslikud sümbolid (siinkohal meenub, kuidas Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas 20. augustil 2021 sinimustvalgete lipukestega vehkisid) ja räägitakse, kuidas „õige Eesti asi“ ongi liberaalne või sotsiaaldemokraatlik – päris õiget ehk rahvuskonservatiivset „Eesti asja“ nimetavad nad valelikult „Kremli jutupunktideks“.
Sajandi alguses üritati Reformierakonna ja Res Publica baasil isegi suurt „Eesti Parteid“ kokku klopsida ja niimoodi vabaneda ühtlasi liberaalidele ebamugavast Isamaaliidust. Niisugune monstrum olnuks äravahetamiseni sarnane idanaabri võimuparteiga Ühtne Venemaa. Õnneks kukkus „Eesti Partei“ moodustamine siiski läbi.
Oma võimu püütakse samuti sarnaste meetoditega kaitsta. Üks neist on mõistagi vaenlase kuju loomine või ülespuhumine. Sellel baasil on lihtne saada igasuguse erimeelsuse ilmutamise eest valitseva võimu poliitika suhtes vaenlase „mõjuagendi“ tiitel. Kuni selleni välja, nagu vanasti, et nõukogude võimu sai õõnestada isegi uksekäepidemega! (Selle kuju polevat olnud kohane tööliste ja talupoegade riigile…)
Ei taha tuulikuid – mõjuagent! Automaks ei meeldi – mõjuagent! Vikerkaarelipp ei meeldi – mõjuagent! (Mis siis, et vikerkaarerahva esindaja muumiat endiselt mausoleumis hoitakse) Ei taha kahtlast süsti – mõjuagent! (Mis siis, et ka ametlik Kreml oli nende „uhhuudest antivakseritega“ hädas)
„Mõjuagendi“ termin on sarnaselt „kindlate kätega“ muidugi pärit KGB retoorikast. Igor Bunitši „Partei kullas“ on konkreetselt ära toodud, kuidas 1991.a. augustiputši kavandades olid KGB-l juba valmis nii nimekirjad „mõjukatest agentidest“ kui ka vastav mõiste ise. Kui Brežnev 1982. aastal hauda kolksatas, rahustas uueks diktaatoriks saanud KGB pealik Andropov kommuniste teatega, et „Lenini lipp on kindlates kätes“. Küberruumis võib näha ka pilti, kus Putin teatab, et Venemaa saatus on kindlates kätes. Teades, kustkohast tuli Putin ise oma paljude kaaslastega ning et ka Reformierakonna asutasid endised kommunistid, polegi säärase retoorika kasutamine ka tänapäeval üllatav.
Käimasolev sõda Ukrainas on mõistagi andnud nii siinsetele kui ka Kremli valitsejatele eriti head kaardid oma tegude õigustamiseks. Väga paljud usuvadki seetõttu siiralt, et kaitstakse kas „vaba maailma“ (kuigi tegelikult on vaba maailm kokku kuivanud) või suurt Venemaad kurja vaenlase salasepitsuste eest. Rahu pole kummagi poole huvides ja seetõttu saboteeritakse mõlemalt poolt ka Donald Trumpi rahuplaane. Kui sõda ära lõpeb, kaob ju nii siin- kui sealpool Narva jõge ära üks väga suur argument, millega vastastele lajatada saab. Ent kuni sõda kestab, see argument ka püsib.
Paljud usuvadki, et Venemaa kohe-kohe ründab – kuigi samal ajal väidetakse meile, et ida pool pole enam ei relvi ega mehigi alles jäänud. Teisel pool hirmutatakse rahvast samamoodi, et „kuri NATO“ kohe ründab – kuigi samal ajal väidetakse, et NATO on nõrk ja Ukrainalgi juba 3 aastat „saavad kohe relvad otsa“. Kusjuures mingit sõda Ukrainas Venemaa jaoks ametlikult polegi – toimub „erioperatsioon“, mida on kategooriliselt keelatud sõjaks nimetadagi. Tõeline orwellilik maailm.
Opositsiooni kohtlemiseski on Reformierakonna juhitud valitsused ja nende taga olev süvariik jõudnud juba Kremlile päris lähedale. Igapäevasele meediaterrorile, „faktikontrolli“ nimelisele moodsale tsensuurile ning justiitskiusule lisaks hakati 2021-22 jõuga ahistama juba ka meeleavaldusi. Vähemalt sama õõvastav, kui toimepandud teod ise olid, oli ka nende õigustamine meedias. Väike lumesõda politsei vastu muutus sel moel lausa kohutavaks „Eesti riigi ründamiseks lumekuulidega“. Huvitav küll, kuidas see Eesti riik nii nõrguke on, et seda isegi paar lumepallikest ohustavad?
Muidugi ei pääse mööda ka kontrollitud opositsiooni teemast. Isegi praegusel Venemaal on justkui mitmeparteisüsteem olemas ja toimuvad ka regulaarsed valimised, kus justkui saab valida erinevate jõudude vahel. Tegelikult ajavad pea kõik vähegi suuremad jõud seal suuremal või vähemal määral ikka seda „Kremli asja“, kuigi rahva petmiseks lastakse neil aeg-ajalt ka veidi riigivõimu kritiseerida. Vähegi arvestatavad tõelised opositsionäärid on kas neutraliseeritud või isegi füüsiliselt likvideeritud – kusjuures tõelisi süüdlasi ei ole kõikvõimsad „organid“ miskipärast suutnud kuidagi üles leida.
Eestis on põhimõtteliselt samamoodi – meilgi ajavad peale EKRE kõik teised suuremal või vähemal määral liberaalse frondi asja. Näeme ka praeguses KOV kampaanias juba, kuidas „parempoolsed“, valitsusest väljavisatud sotsid ja veel mõned muudki „opositsioonijõud“ isegi Reformierakonda ennast tulihingeliselt materdavad. Ent võimule saades… Omal ajal hirmutasid samamoodi oma pooldajaid Reformierakond ja Keskerakond – „valged“ ja „mustad“ jõud. Ometi ei takistanud see neil korduvalt isegi ühise valitsuse moodustamist, kusjuures pärast olid mõlemad pooled ühise valitsusega väga rahul.
Omaette teemaks on kahtlemata ka petuvalimised, kusjuures nii Eestis kui Venemaal on kasutusel pettust hõlpsasti võimaldav elektroonilise hääletuse süsteem. Uudistestki näidati, kuidas Putin ise 2024 istus valimispäeval arvuti taha ja tegi paar hiireklikki. Samas väidetakse meile, et Venemaal kasutuselolevat süsteemi ei saavat Eesti omaga võrrelda. Küsimus polegi konkreetses tehnilises lahenduses, vaid põhimõttes.
Muidugi on täiesti selge, et tegelikult ei oleks Venemaal valimisi võltsida eriti vajagi, sest Venemaa ongi põhimõtteliselt üks suur „kollektiivne Putin“. Siiski on seal omajagu neid „pahasid mõjuagente“, kelle süül riigivõimu üldine toetus võib vahel liiga 50% lähedalegi kukkuda. Sellepärast ongi vaja valimisi võltsida – ida pool on selle eesmärgiks ühiskonnale tõestamine, et ikka kogu rahvas toetab Kremli poliitikat.
Meil on liberaalse frondi eesmärk valimispettuste puhul teine – on vaja üleüldse võimule saada ja võimul püsida. Eks on varemgi valimistel igasuguseid hämaraid asju toimunud, ent pigem oli põhirõhk reitingutega manipuleerimisel ning mitmesugustel poliittehnoloogilistel trikkidel. Ent e-valimiste järjest laialdasema kasutamise tingimustes saabuski 2023. aastal selline olukord, kus valimistulemuse võis juba täiesti pea peale pöörata. Äsjane OSCE raport seda ka kinnitas ning mastaapset võltsimist võimaldava turvaaugu olemasolu süsteemis on ümberlükkamatu fakt.
Tähelepanuväärne on ka, et 2019.a. stsenaariumi kordumise vältimiseks ei antudki 2023 pealööki mitte EKRE-le, vaid hoopis Keskerakonnale ja Isamaale, kes kaotasid oma senisest esindusest Riigikogus väga palju. Miks just nii – sest seda võis ju ette ennustada, et teised tõstavad pärast „hävitavat“ valimistulemust lihtsalt käed üles ja lepivad oma saatusega. Rahvuskonservatiivid oleksid sellises olukorras väga suure mässu tõstnud. Seda süvariik ei tahtnud ning seetõttu „kaotaski“ EKRE ainult 2 kohta, mitte rohkem ning hääli oli umbes sama palju kui 2019. aastal.
Jah, „valimiste võltsimine pole mingi kunst“, nagu juba 1995. aastal kirjutas Venemaa tollased parlamendivalimisi kommenteerides praegune reformierakondlane Marko Mihkelson. Artikkelgi sisaldab selliseid infokilde, mida põhimõtteliselt saaks ka Eesti oludesse üle kanda. Näiteks öeldi maameestele, et kui võimupartei poolt ei hääleta, siis maaharimiseks hobust ei saa jmt. Paberhääligi võis vabalt nii „ära kaotada“ kui ka hoopis „juurde leida“. Võltsimisi ei pandud ka alati toime mitte ainult ametliku Kremli võimupartei heaks, vaid ka Žirinovski või miks mitte Zjuganovi kommunistide heaks – nii, nagu kuskil parajasti vaja oli. Meilgi on süvariik ja liberaalne front soosinud eri aegadel erinevaid erakondi.
Immigratsiooni küsimusteski astuvad nii Stenbocki kui Kremli valitsejad juba ühte rada, sest Kesk-Aasiast tööjõu sissetoomine on teemaks nii Eestis kui Venemaal. Meile on lisaks ilma igasuguse kontrollita sisse lastud ka 100-150 000 idaslaavlast, kelle kohta valitsus keeldub endiselt isegi uurimast, kas ikka on tegu Ukraina põgenikega või hoopis Venemaalt võltsitud passiga siiasaabunud isikutega. Sinna juurde väidetakse veel, et mingit „viiendat kolonni“ Eestis polevat. Kuidas seda väita saab, kui tulijaid ei kontrollitagi? Rääkimata juba olemasolevast immigranditaustaga kogukonnast.
Keele- ja kodakondsuspoliitikat on liberaalne front samuti surunud juba aastakümneid ikka sellesse suunda, mis meeldib Kremlile. Pealegi on nii Lääne liberaalid-sotsialistid kui Kreml koguaeg soosinud immigrantide algatatud territoriaalset separatismi – ikka „inimõiguste kaitse“ sildi all. Kurikuulsad „no-go“ tsoonid Euroopa suurlinnades või Transnistria, Donetsk, Lugansk – need on ju oma olemuselt samasugused nähtused, mida ei tohi olemaski olla. Ka väljaspool neid tsoone tahetakse meile jätta vaid „pastlad ja kannel“. Faktiliselt ollakse juba teel kakskeelse riigi suunas ning haridussüsteem muutubki väärakalt tehtud „eestikeelsele haridusele ülemineku“ tulemusena hoopis venekeelseks.
Samuti on mõlemal pool ühiseks teemaks libaajaloo kaitsmine. Seda tehakse mõistagi selleks, et avalikkus ei räägiks kommunistide terrorist ega Nõukogude sõjaplaanidest Euroopa vastu ja lömitaks edasi ka praeguste neokommunistide ees. Kui sellest värdjalikust „baaskonsensusest“ loobutaks, kukus silmapilkselt kokku ka Kremli režiimi „denatsifitseerimise“ retoorika, mida Lääneski päris paljud siiski usuvad. Ainult et sel juhul tõmbaks liberaalne front ka iseendal vaiba alt ära ja sellepärast jätkubki umbluu ajamine Kremli režiimi olemuse teemal.
Seega on just Reformierakonna ja selle sabarakkude teadliku tegevuse tulemusel Eestis vohama hakanud seesama „vene maailm“, mille vastu nad sõnades ennastsalgavalt võitlevad. Imporditakse nii selle maailma kandjaid kui tavasid. Meile püütakse peale suruda säärast ühiskonnakorraldust ja elustiili, mis pole eestlastele absoluutselt omased. Sest ainsad asjad, mis „vene maailmas“ areneda saavad, on ohjeldamatu korruptsioon ja pisiametnikest tšinovnike piiramatu omavoli. On täiesti selge, et ükski tõeline rahvuskonservatiiv säärast ühiskonnamudelit ei salli ja teeb ka valimistel ainsa õige valiku, milleks on muidugi EKRE. Putinismi maaletoomise pooldajatel on valikuid küllaga.
Taavi Pärtel
EKRE kandidaat nr. 368 Tartu linnas