Sündimust, kas see on üle 2,1 või alla 2,1 last naise kohta, reguleerib tootmisviis, mis on ühiskonnas valdav. Kui ühiskonnas domineerib naturaalmajanduslik tootmine, siis on seal sündimus üle 2,1 lapse naise kohta. Kui seal domineerib kapitalistlik tootmisviis, siis sündimus langeb alla 2,1 lapse.
Naturaalmajandusliku tootmise korral on naised kodused ja pered vajavad lapsi, et pere majandamisega toime saada ja kindlustada nii pere tulevikku. Valdava kapitalistliku tootmisviisi korral on aga üha enam naisi sunnitud minema tööle. On paratamatu, et kui nii mees kui naine on mõlemad hõivatud tööga väljaspool kodu, sest muidu nad ei ela ära, siis lapsi sünnib sellisesse perre vähe. Kui ühele lisaks veel teine, on juba hästi.
Ühiskonna rikkus ei määra seejuures mingil moel sündimust. Seepärast on lootused maksta peredele igasuguseid lapsetoetusi ja püüda toetuste abil suurendada iivet lootusetud. Lootusetu lootus. Eks vaadake ise – Euroopa on üks maailma rikkamaid piirkondi, kuid just Euroopas on ka kõige teravam iibeprobleem. Või Hiina – Hiina on liikunud naturaalmajanduslikult tootmiselt kapitalistliku tootmisele ja see peegeldub ka sealses iibes – see otse kukub. Samad sõnad Jaapani ja teiste Aasia nn. edukate riikide kohta, kus on valdav kapitalistlik tootmine ja kus iive on täielikus madalseisus.
Selline iibe langus tabab paratamatult kõiki riike, mis on praegu veel nn. arengumaad, aga kus naturaalmajandus asendub kapitalistliku tootmisega.
Iibe langemise põhjus pole inimese tahtes sõltuv, vaid sõltub otseselt valdavast tootmisviisist. Teisisõnu – naiste üha enamast hõivatusest tootmises, naiste emantsipatsioonist. Põhjus ja mehhanism selle taga on lihtne: kapitalismi julmades tingimustes makstakse meestele sedavõrd vähe palka, et peres peab väljapoole kodu tööle minema ka naine – muidu ei suudeta peret ära majandada.
Seejuures, mida viletsam on riigi majanduspoliitika, mida madalam on reaalpalk, seda enam peavad nii mees kui naine tööd rabama, et mitte olla koos oma lastega pankrotis. Otse loomulik, et sellises ühiskonnas naised sünnitavad üha vähem. Vaadake Eesti sündivust – riigi saamatus majanduses avaldub iibes väga otse ja väga julmalt.
Üks iibe languse põhjus on tootmisviis. Teine aga tootmisviisist sündinud ideoloogia.
Kuna igal pool maailmas inimeste nn. õigused ja vabadused vaid kasvavad, siis on tööga hõivatud naised üha iseseisvamad oma toimesaamises. Vastavalt ka lahutuste arv sellise emantsipatsiooni tingimustes kasvab. Ideoloogia ülistab naiste nn. sõltumatust, vabadust ja võrdsust meestega. Reaalselt tähendab see “vabadus” aga iseseisvate ja üksikutena elavate naiste paratamatust minna tööle väljaspoole kodu – naiste võrdset orjastamist meestega. Abielu institutsiooni lagunemine on niisiis emantsipatsiooni vaid kiirendav, vastavalt iivet kahandav tegur.
Globaalses mastaabid saab kapitalistlik tootmisviis üha enamas maailmas valdavaks. Ajalugu tagurpidi ei liigu. Vastavalt langeb seega ka iive – naised emantsipeeruvad, iseseisvuvad, aga on hõivatut kapitalistlikus tootmisprotsessis ja ei saa ega ka taha lapsi sünnitada.
Ühest küljest on see kurb, sest nende riikide rahvastik – esmaselt väikeste riikide rahvastik – hakkab vähenema ja seal tekib terav tööjõu vähesuse probleem, mida püütakse lahendada immigratsiooni abil. Euroopa tervikuna ja ka Eesti on juba selle probleemiga silmitsi.
Teisalt aga, avaramas vaates, kapitalism ise reguleerib planeedi rahvastukku ega lase sel ülemäära kasvada. Aeg ja tootmisviisi objektiivsus määrab planeedi iibe ja seda hoolimata inimtahtest ja inimlikest pingutustest.
Kapitalistliku tootmisviisi ja emantsipatsiooni pole võimalik kuidagi ära keelata. Pole võimalik minna tagasi naturaalmajanduse juurde. Kapitalism levib, luues igal pool, kuhu ta jõuab, samasuguse iibeprobleemi. Naised pole enam kodused, naised on hõivatud tööga väljaspool kodu ning palju lapsi omada pole kapitalismi domineerimise ja naiste tööorjusega hõivatuse tingimustes võimalik.
Mehi ja naisi võrdsustav ning võrdselt vabaduse loosungi all orjatööle sundiv, emantsipatsiooni progressiivsusest kantud ideoloogia üksnes suurendab iibeprobleeme. Jah, ühest küljest on selline naiste emantsipatsioon õiglane. Teisalt on hind selle eest üha enamate rahvaste iibepuudulikkus, väikerahvaste puhul aga rahvuste kadumine.
Pole mõtet otsida ega leiutada mingeid inimlikke seletusi iibe languse kohta maailmas tervikuna või mõnes riigis. Iibelangus on sama paratamatu kui on paratamatu kapitalistliku tootmisviisi levik maailmas ja naiste emantsipatsioon. Iive sõltub 1:1 kapitalistliku tootmisviisi levikust ja iibeprobleemi piir jookseb mööda naturaalmajandusliku ja kapitalistliku tootmisviisi piiri.
Ühiskondade majanduslik areng ning neid valdav tootmisviis likvideerib ise globaalse ülerahvastatuse võimaluse. Planeet tervikuna jõuab sel moel kunagi optimaalse rahvastikuni. See optimaalsus aga tähendab väikerahvaste kadumist. Rahvusel, keda on vaid 1 miljon, pole rahvusena tulevikku, kui palju nad ka kõik koos ei isamaalisi laule ei laulaks.
Harri Kingo,
EKRE poliitik