Peloponnesose sõja ajalukku on talletatud Melose dialoog – lugu, kus suurriik Ateena pani väikese Melose saare valiku ette: alistuge või hävige. Ateenlased, olles jõupositsioonil, ütlesid otse: „Tugevad teevad, mida tahavad; nõrgad kannatavad, mida peavad.“ Seda lugu on peetud ka üheks näiteks demokraatia algusaegade dilemmast: kuidas tasakaalustada jõudu ja õiglust.
Selline mõtteviis ei tohiks aga kehtida 21. sajandi Eestis, liiatigi meie väikeses omavalitsuses. Demokraatia põhiolemus on teistsugune: otsuseid tehakse koos inimestega, mitte nende üle. Võimul olijad peavad arvestama ka nendega, kelle hääl ei kosta nii valjult või kelle igapäevane elu ei toimu vallavalitsuse ruumides.
Põhja-Pärnumaa mured
Viimaste aastate sündmused meie vallas on tekitanud tunde, et kogukonda ei ole otsustesse piisavalt kaasatud. Olgu teemaks tuule- ja päikesepargid, kaevandused, koolide sulgemine, teehooldus või bussijaama rajamine – sageli jõuavad avalikkuse ette juba ettevalmistatud otsused, mille mõju ega ka tagajärgi ei ole elanikega sisuliselt läbi arutatud. Näiteks, valla suurim tuulepark mõjutab igapäevaelu: öösiti paistavad turbiinide punased tuled kaugele, inimesed kannatavad erinevate häiringute käes, kuid kurta pole kellelegi. Uute planeeringute puhul ei ole aga selgust, kui paljusid kodusid need mõjutaksid. Mõjude ja elanike arvu täpne hindamine puudub ning see tekitab paratamatult küsimuse: kuidas saab õiglaselt otsustada, kui puudub selge ülevaade?
Probleemiks on olnud ka järjepidamatus valla juhtimises. Lubati korraldada regulaarselt veebikoosolekuid, kus inimesed saavad otse vallavanemale küsimusi esitada. Tegelikkuses toimus see vaid üks kord. Lubati igaesmaspäevaseid ülevaateid valla tegemistest sotsiaalmeedias – need kadusid mõne nädala järel. Korraldati rahvakoosolekuid ja infopäevi, aga need jäid üksikuteks… Selline katkendlik suhtlus ei tekita usaldust. Kui rahvale ei selgitata, mis toimub ja miks, täidavad tühimiku oletused ja kahtlused.
Sama muster kordub ka koolivõrgu ümberkorralduste juures. Kui Pärnjõe kooli kolmas aste suleti, põhjendati seda kord kokkuhoiuga, kord „muude kaalutlustega“. Millised need kaalutlused täpselt olid, jäi selgusetuks. Samal ajal kogus rahvaalgatus kooli säilitamise toetuseks üle 300 allkirja, uute tuuleparkide vastu aga 1003 allkirja. See näitab, et inimesed ei ole ükskõiksed, vaid tahavad kaasa rääkida ja soovivad, et nende arvamusega arvestataks.
Ka kohalikud teenused – rahvamajad, külakeskused, raamatukogud, teed ja bussiliinid – on paljude jaoks eluliselt tähtsad. Need ei ole lihtsalt numbrid tabelis, mida saab sulgeda ja kärpida, kui eelarve ei klapi. Need on igapäevaelu vundament. Küla püsib elujõuline seni, kuni on koht, kus kokku tulla, ja võimalus, et laps jõuab turvaliselt kooli. Kui need ära võtta, ei jää külasse enam elu ega vallale tulevikku.
Lõpuks peab rääkima ka võimulolijate vastutusest ja suhtumisest. Kui rahvalt oodatakse mõistmist ja kannatlikkust, tuleb võimul ise olla eeskujuks. Sama oluline on suhtumine inimestesse. Kogukonna lõhestamine „meie“ ja „nemad“ vastandamise kaudu on väikese valla jaoks eriti ohtlik. Kui vallajuhid või volikogu liikmed võtavad kriitika suhtes üleoleva hoiaku – näiteks sildistavad aktiivseid kodanikke, tekitab see vaid viha ja võõristust. Tegelikult on just need inimesed, kes julgevad avalikult sõna võtta, tihti kogukonna südametunnistus ja aitavad valupunkte esile tuues ära hoida suuremaid probleeme. Iga vallaelanik väärib lugupidavat kohtlemist, isegi siis, kui ta on otsustajatega eri meelt. Vaba arvamus ja vastastikune austus on ainus viis hoida ära olukordi, kus rahvas tunneb end võõrana oma kodus. Me oleme kõik ühes paadis – külades ja alevikes, otsustajate laua taga ja tavainimeste igapäevaelus – ning ainult üksteist väärtustades püsib ühtsustunne.
Demokraatia tähendab dialoogi
Põhja-Pärnumaal tähendab see, et otsuseid tuleb teha koos kogukonnaga, mitte nende üle. Kõrgeim võim kuulub rahvale ning volikogu ja vallavalitsuse ülesanne on esindada inimeste huve, mitte oma tahet peale suruda. Hea otsuse tunneb ära selle järgi, et ka see, kes jäi vähemusse, saab öelda: „Mind kuulati, mulle vastati ja ma sain aru, miks nii läks.“ Nii tekib usaldus ja ühtsustunne.
Hoidkem üksteist ja oma koduvalda – ning näitame valimistel, et rahva hääl peab olema otsustes esikohal! Põhja-Pärnumaa vajab juhtimist, mis lähtub inimestest ja nende igapäevaelust, mitte jõupositsioonist.