1773. aasta Bostoni Tea Party ehk “Bostoni teejoomise” hüüdlause „Ei maksustamisele ilma esindatuseta“ pani aluse Ameerika iseseisvussõjale. Tänapäeval võiks see realiseeruda ka Euroopa Liidus.
70% meie seadustest pärineb Brüsselist, kus valitsevad valimata ametnikud ja lobistid. Euroopa Parlament jääb pealtvaatajaks, kellel pole õigust uusi poliitikaid välja pakkuda. Miks me seda bürokraatlikku õudusunenägu rahastame? Mitte sentigi demokraatiavastastele, on aeg Euroopa Tea Party`ks.
Väljend „Taxation without representation” pärineb Suurbritannia Ameerika-kolooniatest. Briti maksud koormasid asunikke raskelt, ilma et neil oleks olnud kauges parlamendis sõnaõigust. 16. detsembril 1773 viskasid Bostoni mässulised sadamas vette 342 kasti teed. Protest eskaleerus sõjaks, mis pani aluse Ameerika Ühendriikidele.
See nõue maksustamise kohta ainult demokraatliku esindatuse kaudu kehtib universaalselt. See kaitseb omavoli ja türannia eest. Meie, eurooplased, peaksime selle omaks võtma. Sest EL kehastab just nimelt seda ebaõiglust. See pressib meilt maksumaksjate raha välja ilma kodanike tegeliku osaluseta.
ELi 2025. aasta eelarve on veidi alla 200 miljardi euro. Kaudselt kanname maksukoormust aga palju rohkem, kuna meie riikide valitsused peavad täitma ELi kohustusi.
Komisjonil on seadusandlike algatuste monopol. Selle ainuõiguse annab talle ELi lepingu artikkel 17(2). Ainult tema esitab seadusi, mille nõukogu ja parlament saavad ainult heaks kiita. 705 liikmega Euroopa Parlamendil ei ole õigust seadusandlikke ettepanekuid esitada.
Kõige rohkem saab ta komisjonilt midagi paluda. Brüssel peab vastama kolme kuu jooksul, kuid tagasilükkamine on endiselt võimalik. See “kaudne” õigus loob vale demokraatiatunde. Tegelikkuses dikteerib kurssi bürokraatide klikk. Ursula von der Leyen juhib keskkomiteed, mida rahvas pole alates 1958. aastast kunagi valinud.
Keskmiselt seitsekümmend protsenti meie liikmesriikide siseriiklikest seadustest põhinevad ELi õigusel. Me kõik teame näiteid oma igapäevaelust. Sisepõlemismootorite keeld alates 2035. aastast pärineb ELi direktiivist 2019/1161. Kõrte ja ühekordselt kasutatavate plastide keeld tuli ühekordselt kasutatavate plastide direktiivi alla 2021. aastal.
Need määrused avaldavad oma jõudu komisjoni ettepanekute kaudu, mida riikide parlamendid peavad rakendama. Farmaatsia-, relva- ja kliimamaffia sektori lobistid töötavad Brüsselis usinalt. Brüsselis töötab ligi kolmkümmend tuhat lobisti, kes maksavad kinni mittedemokraatlikult valitud osapooled, ja nende mõju jääb kodanikele läbipaistmatuks.
Selline praktika on vastuolus esindusdemokraatia ideega. Riikide parlamendid kaotavad igasuguse suveräänsuse. Nad arutavad ainult seda, kuidas ELi eeskirju rakendatakse, selle asemel, et ise seadusi vastu võtta. Vajadusel jõustab Luxembourgis asuv Euroopa Kohus keskkomitee sätetele absoluutse allumise. ELi õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse suhtes, jättes valijatele igasuguse võimaluse seda mõjutada.
Ajalooliselt kasvas EL välja majandusliku koostöö kaudu saavutatava rahu ideest, kuid see muteerus riikideüleseks bürokraatlikuks koletiseks. 2009. aasta Lissaboni leping kinnistas komisjoni võimu. Kriitikud, nagu näiteks Briti Brexiti pooldaja Nigel Farage – keda siin loomulikult raamitakse paremäärmuslaseks – nimetas seda konstruktsiooni juba alguses “ebademokraatlikuks”.
2016. aasta Brexiti referendum tõestas tema õigust ja näitas, et kodanikud tahavad EList lahkuda. Kui kõigis ELi liikmesriikides küsitaks valijatelt, kas nad tahavad lahkuda, oleks see ELi lõpp.
Sest EL-i poliitika tagajärjed mõjutavad kõiki. Olgu selleks siis kliima-, sõja- või rändepoliitika. Lisaks sellele, et kodanikud kannatavad selle ilmselgelt hullumeelse poliitika all, on meil ka lubatud seda oma taskust rahastada, ilma et saaksime valida võimulolijaid.
„Maksustamine ilma esindatuseta” loogiline järeldus on järgmine: EL on ebaseaduslik. See tuleb kaotada. Mitte ükski sent maksurahast ei tohiks minna valimata ametnikele.
Konföderatiivne Euroopa riikliku suveräänsusega on mõeldav. Šveits demonstreerib, kuidas otsedemokraatlik föderalism toimib. Euroopa riigid saavad teha majanduslikku koostööd ja tegutseda ühiselt välispoliitikas. Kuid riiklik suveräänsus tuleb säilitada. Ja ennekõike peab kodanikel olema kõigis otsustes viimane sõna.
Näiteks Austria on pankrotis. Austria majandus läheb allakäiguteele ELi kehtestatud reeglite ja poliitika tõttu. Austria ELi panus peaks nüüd suurenema 25% (!) võrra 4 miljardi euroni aastas. 20 miljardit eurot iga seadusandliku perioodi kohta.
Vastuettepanek: me hoiame 20 miljardit eurot kokku ja ei kanna midagi üle Ursula von der Leyeni valimata režiimile. Sest Bostoni teepidu õpetab meile: passiivne kuulekus viib orjusesse. Aeg tee üle parda visata – ja ELi finantsvood katkestada. Ainult nii saame oma vabaduse tagasi.
Chris Weber
Allikas: Report24