Valged tüdrukud Eesti Rahva Muuseumis suguelundeid näitamas, madaam vaariku sugutimütsiga transvestiidid aastavahetusel lapsi lavale loopimas. Kleidis mikk pärnitsad kaljulaidalt kultuuripreemiat saamas ja kenasti kniksu tegemas.
Hellitavalt nimetatakse seda “kultuurikatkestuseks”. Jah, seda see kahtlemata on, ent milles see seisneb? Barbaarsuses.
Barbar on see, kes tsiviliseeritud ühiskonna kultuuri- ja moraalikoodide keskel on võõras ning ainus viis, kuidas ta tsivilisatsiooniga suudab suhestuda, on see maha põletada, lõhkuda, hävitada, rüvetada ja mutta trampida.
Valged tüdrukud, sveta grigorjevad ja madaam andrus vaarikud on oma perverssuste poolt orjastatud barbarid. Olles võimetud midagi püsivalt väärtuslikku looma, tõmblevad ja aelevad nad jõuetus ängis, eemärgiga rüvetada ja lõhkuda neid sünnitanud kultuuri.
Täpselt samasugused barbarid on kaja kallased, michalid, kristina kallased, tsahknad ja hussarid, kellel pole Jumalat, au ega isamaad, kes pole võimelised aru saama isegi põhiseaduse preambulist ning kes ülbe lamba lolli muigega on rüvetanud ühiskonna vundamendiks olevat abielu institutsiooni.
Kui kultuur sünnitab barbareid, kes on tema keskel võõrad ja kelle peamine kihk on häving, on ta hukule määratud.
Muuseas, barbari tunneb ära ka sellest, et mõistlik läbirääkimine temaga on võimatu ning ultimatiivselt tunnistab ta vaid ühte keelt, mida talle kunagi andis maitsta vana hea Rooma – ihutud külma gladiust kõril ja pilumi teravikku koljus.
Markus Järvi,
Objektiivi peatoimetaja