See on täpselt see, mida vasakpoolsed ja liberaalid tahavad, et ühiskonnas juhtuks – lasevad mingil tundmatul ja selleks ette valmistatud tüübil sulle provokatiivse hunniku keset tuba teha ja ootavad, et sa siis pahaseks saaks ja karjuma hakkaks, sest haiseb ja on kole. Mis tavaliselt ju juhtubki, sest suurele osale inimestele ühiskonnas üldjuhul ei meeldi, et neid väljaheidete, oksehunnikutega ja muu normaalsest hälbelisega provotseeritakse.
Ja siis lähebki lahti! Liberaalid hakkavad sind kohe süüdistama lärmamises, retoorikas, sallimatuses, kõige uue vihkamises, käivitatakse debatte teemal, mis on või peaks olema lubatud, mis on kellelegi uudne, põnev, uusi sihtrühmi või vähemusi kaasav. Selle kõige juures on juba ette orkestreeritud teatud alatoon, mis peaks kurjustajaid end halvasti tundma panema ja seetõttu juba ette igaks juhuks vaikima.
Neile, kes julgevad öelda, et see kõik on rõve, jälk, haisev ja ebameeldiv, neid hakatakse süüdistama sobimatus sõnakasutuses, provokaator tõstetakse iidoli seisusesse, teda võtavad vastu president ja kõik hommikutelevisiooni saated, põrandale tehtud hunnik kuulutatakse kõrgeks kunstiks ja hais nimetatakse meeldivaks lillelõhnaks. Provokaator saab suure tähelepanu osaliseks ja teda promotakse igal võimalikul viisil ning rahvas lähebki üha uuesti ja uuesti seda hunnikut vaatama.
Ja isegi, kui suurem osa saab aru, et neile on okseloiku kõrge kunsti ja progressiivsuse pähe esitletud, ei julge keegi midagi enam öelda, sest kõik, kes julgesid, on enne tagurlase sildiga näidishukatud ja ühiskondlikult tühistatud. Lõhe ühiskonnas taaskord süveneb, kus ühel pool on lõpuks vaikima triigitud enamus ja teisel pool juubeldav ja labasust triiki vähemus.
Ega muud polegi öelda, kui et – nad tegid seda jälle!
Mark Twain’i Huckleberry Finnis said kelmid oma kõrge kunsti pähe Kuningliku Kaelkirjaku etendust mängida kolm korda, enne kui rahval küllalt sai, et neile kaelkirjaku asemel neljakäpukil karglevat lollakat ihualasti vanameest näidati. Mispeale täie õigusega mindi kollektiivselt tõrva ja sulgede järele, et provokaatorid ja kelmid sinna sisse kasta ja nad häbiga linnast minema kihutada.
Meil muidugi on rahva ja kelmide vahele ehitatud samasuguste kelmide poolt tulemüür, kus kõik kellele ei meeldi, tuhaks üritatakse gaslight‘ ida.
Küsitakse, et aga miks inimesed lähevad siis seda haiget provokatsiooni vaatama. Selgitan ka selle fenomeni lahti: sest meedia hakkab teda promoma ja inimesel tekib loomulikult huvi, et mida seal siis näidatakse. Läheb vaatab ära, ei meeldi.
Aga kuna igal pool kirjutatakse, et hea asi, siis tekib inimeses ebakindlus ja kognitiivne dissonants… meisse on evolutsiooniliselt programmeeritud, et tahame olla samal arvamusel teistega, mistõttu nõuab suurt meelekindlust jääda seisukohale, mis on sul esmaselt sisimas tekkinud, aga erineb igapäevasest doktriinist, mida sulle väljastpoolt sisendatakse. Lõpuks ongi meil ühiskonnas suur hulk sisemiselt lõhestunud isiksusi, kes põevad Stockholmi sündroomi, mis seisneb selles, et mitte minna iseenda ja oma sisemiste veendumustega vastuollu, surutakse senised veendumused maha ja hakatakse end veenma, et see mis väljastpoolt tuleb, ongi õige ja hea.
See on meie organismi ja psüühika kaitsereaktsioon. Seda paraku on kultuurimarksistid julmalt ja nahhaalselt ära kasutanud ja kasutamas ka praegu. Nad lausa naudivad seda sisemist piina, mida nad oma tegevusega normaalsetes inimestes tekitavad.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)
Vaata ka siit: