Kõnetasin suvel kauaaegset õpetajat ja pedagoogikateadlast Urve Läänemetsa, kes oli oma mõtetega Saaremaal, kus ta 60 aastat tagasi lõpetas keskkooli. Nii meenuski, et minul toimus see juba 65 aastat tagasi, aga instituudi lõpetamisest sai sel suvel 60 aastat täis. Eks nii ole tuhandetel inimestel omad ümmargused tähtpäevad. Ja neid tasub ka alati meenutada. Kooliga seoses eriti…
Meie meediasse on kinnistunud mõte, et tänapäeval on kõik muutunud, sestap polevat minevikust enam midagi õppida (eriti nõukogulikust minevikust). Nii saab väita vaid rumal ja mõtlemisvõimetu inimene. Väidan vastu, et inimese, psüühilised omadused ei muutu tuhandete aastategagi ja nn nõukaaja koolis kasutusel olnud didaktika (õpetamisteooria) ei olnud üldse nõukogulik vaid saksa teadlase Johann Herbarti (1776-1841) süstemaatilise õpetamise süsteem oma aja tasemel. Olen selles pikemalt kirjutanud – „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“(EÜK, 2014, 400 lk.) jne. Tõsi õpetajatööks vajalikud teadmised omandamisprotsessi kohta (kognitiivne psühholoogia) sai inimkond alles eelmise sajandi 2. poolel, aga neidki ei tunta… Kõik tahavad olla ise targad!
Nii või teisiti – 65 aastat tagasi lõpetasime keskkooli. Kui 1956. läksin Mustvee 1. keskkooli, siis oli meid kolme paralleelklassi jagu. Lõpetamisel mahtusime kõik ühte klassiruumi (vt eelpool viidatud raamat). Kooliajast on vaid parimad mälestused – käis tõsine töö, kust ei puudunud loomingki. Meenub ka lõpupeo järgne hommik, kui koos õpetajatega jalutasime koolimajast Peipsi äärde, et päikesetõusu vaadata. Ja ei tilkagi alkoholi! – siis olid sellised kombed. Õnneks ei muutunud need ka viie aasta jooksul Tallinnas õppides ja onu peres elades…
Aga suvel 65 aastat tagasi saime Narva maanteel asunud Ed. Vilde-nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis sisseastumiseksamitel kokku ja algas tutvus. Õpetajakutse polnud minusugusele maapoisile eriti köitev, kuid eriala küll – JT (kunstiõpetus, masinaehitusjoonestamine ja tööõpetus). Alles aastakümneid hiljem avastasin portaal Saaga abil, et emapoolses suguvõsas oli Kooli Tönno (1757-1814) palju põlvkondi tagasi Kuremaal koolmeister. Isa suguvõsast oli 1762 sündinud Kooli Juhan (Juhan Beekmann) õpetaja Elistveres ja tema poeg Kustav (*1796) õpetaja Kärkna kroonumõisas Orgel (ikka Põhja-Tartumaal).
Meie eriala oli instituudis uus – alles 2. lend. On jäänud mulje, et see õppekava pandi kokku TPedI-s, mis tuli Moskvas vaid kinnitada. Oli üldse vabade mõtete aeg (kui võrrelda Stalini ajastuga!). Ja seda osati toona ära kasutada. Erinevate erialade kogusummas saime väga hea hariduse (võrreldes aspirantuuriaastatega 1986-1990 TÜ-s oli vaimsus kõrgemgi). Kunsti vallas võib selle kohta lähemalt lugeda Õpet. Lehest – 19.mai 2023, kus artikkel nüüd Toonelas Enn Põldroosi 90-ndaks sünnipäevaks. Kui lisada, Moskva, Leningradi (toona), Tartu ja Värska praktikumidele kuu aega tööd mööblivabrikus Standard ja sama kaua Tallinna Ekskavaatoritehases, siis laienes silmaring ning maailma mõtestamine sügavuti-laiuti. Tööõpetuse praktika noormeestel ja tütarlastel oli toona mõistagi erinev.
Põhjalik oli pedagoogilis-psühholoogiline ettevalmistus. Nii luges klassikalise psühholoogia kursust õpetajana töötanud Enn Koemets ja pedagoogika ajalugu toona noor Lembit Andresen (ka õppejõududest enam eelmainitud raamatus). Aga pedagoogiline praktika õpetajatööks algas juba esimesel kursusel (algul nn passiivne praktika). Silme ees on näiteks Juhan Sõerdi kuju kõndimas toona 7. keskkoolis pingiridade vahel õpetajana. Sõerdiga viis elu hiljem kokku, kui seoses väitekirjaga asusin määrama õpilaste signaalsüsteeme (aluseks tema põhjalik uurimus), ja nii sai temast ka üks väitekirja oponente… Edasi süvenes praktika iseseivate tundide andmiseni ja vähemalt kuuajalise tööga erinevates koolides. Materiaalsetel põhjustel lubati tudengitel ka õppetöö ajal koolides tunde anda. Kasutasin seda võimalust Saku ja Jälgimäe koolis (rääkimata üksikute õpilaste nö järele aitamisest kodudes väljaspool õppeaega).
Mõned aastad tagasi kirjutas üks minuealine tartlasest kasvatusteadlane, et tema koolides (TÜ-ni välja) oli palju nö ideoloogilist töötlemist… Mõtlesin siis, et olen elanud nagu teises riigis… Vist algkoolis räägiti pioneeriks astumisest, kuid sinna see jäi. Saare 7-kl. koolist pole sellest ühtki mälestust. Mustveest mäletan huvitavaid kohtumisi Eesti kultuuriinimestega, kuid komsomolist hakati rääkima alles 1960-nda aasta kevadel – kes komsomoli ei astu, ei saa soovitust kõrgkooli. Muidugi astusime, kuid TPedI-st ei mäleta ma komsomoliüritusi (ilmselt väikest liikmemaksu ikka maksime)… Küll võitsime vist 1961-se aasta sügistööde ajal kolhoosis üleinstituudilise sotsvõistluse ja rektor andis meile bussi sõiduks Karpaadidesse (järgmisel suvel). Muidugi olid nn punased ained, aga kuna sel ajal käisime koolis ka laupäeviti, siis see õppeaeg läheb siit maha (hm!) ja järele jääb ikkagi viis aastat kõrgharidust… Rektor Arnold Koop oli toona üsna laheda suhtlemisega, ehkki tal oli seljataga karm noorus – tema eestikeelsest kodukülast Peipsi taga olid 1937-38 „kadunud“ kõik täiskasvanud mehed… Sellest ka jälg!
Vähene vaba aeg kulus kultuurile – maapoisina sain alles Tallinnas esmakordselt Estonia teatrisse ja kontserdisaali. Estonia teatris ostsin pileti 2.rõdule (vist 40 kopikat?), sest allpool leidus vabu kohti. Tihti käisime mõistagi kunstinäitustel. Kohvikus istusime vähe, kui siis toona uues Pegasuses kohvitassi taga. Sportigi sai omajagu tehtud. Pildilt on näha, et rühmas oli tütarlapsi ja noormehi võrdselt, kuid omavahelised suhted oli karsked-vaimsed, ehkki mõnele perele alus pandi. Meie hulgas oli ka 4-5 vanemat õppurit, kellest veel askeldab vaid Henn Tiivel.
Ei mäleta, kui suur õpperühm algul oli, kuid viie aasta jooksul oli väljalangus väike. Lõpupildil Estonia kontserdisaalis oli meid 33, lisaks rühmahooldaja Salme Masso esirea keskel. Tähendusrikas on seegi, et enamus meist jäi lõpuni hariduspõllule… Miks tänapäeval on vastupidi, tahaks küsida tänastelt koolielu korraldajatelt ja koolitajatelt? Meie alma mater lõi tugeva aluse õpetajatööks ja edasine sõltus juba igaühest endast. Mitmed meist kaitsesid väitekirju ja töötasid ka hariduselu juhtidena. Oma arengus märgin õpetajate uurimiskursuste ja ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut) osa, mis viisid 9-aastase õpetava eksperimendi ja teadusliku kirjanduse süstemaatilise lugemiseni 25 aasta jooksul Inge Undi juhendamisel (lähemalt – „Õpetajaks saamine on huvitav“ (REKK, 2000, 214 lk.). Mäletan ka hästi, et 2006 loobusin kõigist teaduskonverentsidest hariduse vallas, sest seal hakkas valitsema kooli- ja teaduskauge ilukõne…
Oleme kõik, kes veel liigub (hm!), üle 80 aasta vanad. Juba üle 60 aasta rühmavanema ametit pidav Hanno Isok korraldas aastakümneid meie rühma kokkutulekuid, kuid nüüd on jäänud vaid mälestused… Kel neid on, see võib vaadata tulevikku pisut optimistlikumalt, – mõtlevad inimesed polegi Eestist kadunud (ehkki õpetajapäeva pidamisel Pärnus valitsesid vaid emotsioonid)… Aga elame veel!
Peep Leppik, vana koolmeister, PhD
