Möödunud nädalal kirjutas Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Hando Sutter ERR-is järjekordse verdtarretava loo sellest, kuidas Eesti kukkuvat kokku, kui ei saa võõrtööjõudu. Tegu on tüüpilise propagandajutuga, kus probleemi puhul käsitletakse ainult selle positiivseid aspekte, kõike muud keeldutakse nägemast, ja ennekõike massimigratsiooni negatiivset tausta eestlaste jaoks.
Meile valetatakse ja kogu aeg.
Massimigratsioon ongi üks neist aladest, kus inimestele pole kunagi tahetud negatiivsetest tagajärgedest rääkida, kuigi need lausa karjusid näkku, kui 2015. aasta suvel alanud suurrände esimesel aastavahetusel käperdasid süürlastest meesmigrandid Saksamaal linnades tuhandeid euroopalikke naisi. Nüüd enam tagajärgi varjata ei saa, kuid üldtaust rändepropagandas on endine – need olevat õnnetud inimesed ja neid tulevat aidata.
Samas näitab kõik Läänes toimuv, et massimigratsiooni tagajärjed on meeletult laastavad, saadud töökäed ei kompenseeri kuidagi kahjusid, mille all migrantidest üleujutatud Euroopa vaevleb. Kogu rändepraktika näitab, et migrantidele toetuv tööjõupoliitika ei ole lahendanud mitte midagi, “sutterid” aga tahavad jätkata sellega, mis näiteks türklastega alustanud Saksamaa on majanduskatastroofini viinud.
Suurrände negatiivsed tagajärjed lisavad üha uusi rindeid. Kui lugeda raamatut “Meie äri on surm. Wagneri palgaarmee ja Prigožini lugu”, siis näeb sellest, kui paljudes Lähis- ja Kesk-Ida ning Aafrika maades tegutses Wagneri eraarmee – need riigid on olnud venemeelsed. Ja just neist riikidest voolavad Euroopasse migrandid, kes on juba kodumaal saanud ajupesu sellest, et venelased on “omad”. Malist, Niigerist, Liibüast või mõnest teisest riigist Lääne_Euroopasse jõudnud must võib olla putinist ja on seega Kremlile kasulik. Sellest aga ei räägita.
Järgmine teema on nn uusväärtused, kus transsoolised, homod, sooneutraalid ja muud taolised on sisuliselt tõstetud pildil esiplaanile, pered ja lapsed on nüüd tõrjutud. Selle kõige juures väidetakse, et “see ei võta kelleltki midagi ära” – võtab, ja veel kuidas! Eesti on homolembeline sooideoloogiaga riik ja igaüks võib veenduda, kuidas siin lastega pered ja sünnitamine üldse on tõrjutud seisundis, isegi Reformierakonna kärpepoliitikat alustati laste ja perede juurest, neid laastas ka maksutõusukirves kõige valusamini. Sündimus aga kukub seejuures kolinal.
Tuuleparkide puhul on veel eriti näha, kuidas kogu teema on täiesti mõjutatud kliimaideoloogiast ja keelatud on igasugune vastuhakk, isegi siis, kui hirmud ja probleemid on päris reaalsed. Ajupesu ees ja teerull järel on kogu tuulearenduse olemus.
Eraldi teemaks on kõik Ukraina sõja, Venemaa ja Eesti kaitsevõimekusega seonduv – seda selgitavates juttudes on meeletut õhku, puhast propagandat ja libauudised. Kuidas on võimalik, et juba peaaegu neli aastat levitatakse jutte Venemaa peatsest kokkukokkumisest, aga Ukrainas lähevad asjad aina hullemaks? Nüüdki tulevad jutud sellest, kuidas Venemaa majandus olevat kokku kukkumas. Kas ajaloost ei õpitagi – Venemaa on näidanud varemgi, eriti 1941. ja 1942. aastal, kuidas totalitaarses riigis tullakse igast august välja. Rahvas võib massiliselt surra, aga ta on selleks valmis ja riik ikkagi võidab.
Selliste valenarratiivide esitamise ohtlikkus peitub selles, et need ei lase tõsiselt hinnata seda, milleks on Venemaa võimeline ja ühel hetkel võib sõda olla siin, sest keegi ei uskunud, kõik teadsid, et Putin on hull, neil on raketid otsas, majandus vajub kokku jne, jne. Puudu on objektiivsus, kaine analüüs ja ettenägelikkus.
Veel üks koht, kus me rabeleme propaganda ämblikuvõrgus, on kallutatud ja professionaalsuse minetanud ajakirjandus. Võtkem näiteks Tšehhi või Gruusia valimised – neid kutsutakse Aktuaalsesse Kaamerasse või mõnda teise uudistesaates kommenteerima inimesed, kes on viimseni ideoloogiliselt mõjutatud ning esitavad toimunut nii, nagu näeb ette nende maailmavaade. Sündmusi peaks kommenteerima siiski sõltumatud kommentaatorid või siis kaks vastandlikku asjatundjat – näiteks Marko Mihkelsoni jutule vastukaaluks orientalist Peeter Espak.
Praegu aga elame me valede võrgustikus, kus kärbseid ajavad pähe ennekõike võimupoliitikud, aga ka tööandjad, ajakirjanikud, igasugused “eksperdid” ja “asjatundjad”. Nii me näemegi maailmast kõverpilti ega oska hinnata ka ohtusid.
Uued Uudised