25.juunil 1991 kuulutasid Sloveenia ja Horvaatia mäletatavasti end Jugoslaaviast sõltumatuks. Juba järgmisel ööl üritas Jugoslaavia sõjavägi Sloveenia iseseisvusele lõppu teha, ent pärast 10-päevast üritamist taandus. Selle järel oli kord Horvaatia käes, kus lahingud kestsid järgmise kevadtalveni.
Need kaks tõeliselt läänelikku osa endisest Jugoslaaviast olid juba tükk aega keskvõimu vastu mässanud – umbes, nagu Baltimaad N. Liidus ja mõne aja eest Ungari-Poola Euroopa Liidus. Põhjuseks oli ikka see, et keskvõim tahtis kõigile järjest hullemini “pähe istuda”.
Jugoslaavias tooniandvas Serbias oli pealegi võimul Slobodan Milosevic, kes oli paar aastat varem pooljuhuslikult avastanud, kuidas kommunistid saaksid ka uues ehk mittekommunistlikuks muutuvas maailmas endiselt võimule jääda. Pääseteeks sai hiljem nii tüüpiliseks muutunud “rahvuslaseks” hakkamine – tänapäeval meenub sellega seoses kõige enam loomulikult meie idanaabri president.
Milosevici õhutusel ei hakanud Jugoslaavia keskvõim Horvaatias enam mitte pealinna ründama, vaid hoopis serblastega asustatud alasid vägivaldselt ära rebima – andes sellega eeskuju ka Venemaale (Transnistriast kuni Donbassini). Mis eriti õõvastav – neil aladel hakati süstemaatiliselt läbi viima “etnilist puhastust”. Eriti metsikuks muutus säärane poliitika 1992-95 järgmisel sõjatandril – Bosnias ja Hertsegoviinas. Juba siis räägiti ka meie meedias sellest, et endises Jugoslaavias olnud koonduslaagrid olid isegi II maailmasõja aegsetest hirmsamad.
Bosnia sõda venis paraku tervelt 3,5 aasta pikkuseks, sest USA ei soovinud pikka aega selle konfliktiga tegeleda – las eurooplased ka lahendavad midagi, nagu tollane president George Bush-vanem ütles. Pealegi oli USA-l niigi tegemist Lähis-Idas – alles äsja oli ju lõppenud Lahesõda.
Ent juba siis nägi maailm Euroopa Liidu saamatust. Ükski rahuplaan ei toiminud. Tagatipuks kutsuti niigi liiga suurde otsustajate ringi veel Venemaa, kes asus hoopis peaagressorit Serbiat toetama. Alles 1995. aastal, mil USA eestvedamisel asuti NATO jõudusid kasutama, saavutati edu. NATO rünnakud serblaste positsioonide pihta lõpetasid selle väga metsiku konflikti mõne kuuga! Euroopa Liit ei saavutanudki midagi – kui mitte arvata, et sõjakuritegude peamist mahitajat Slobodan Milosevici hakati Bosnia sõja lõppemise järel koguni “rahu garandiks” pidama.
Omaette küsimus on rahvusvahelise avalikkuse reaktsioon Jugoslaavias toimunule. Ehkki vandenõuteoreetikud räägivad vastupidist, ei tormanud mitte keegi pikka aega Sloveeniat ega Horvaatiat tunnustama. Selleks kulus tervelt pool aastat, alles siis tegi Saksamaa otsa lahti. Enne seda püüti hoopis Jugoslaaviat vägisi koos hoida ning Belgrad kasutas olukorda loomulikult enda huvides ära.
Kõige ebameeldivam oligi see, kuidas juba tollal olid nii Euroopa Liidu kui kõikvõimalikud muud otsustajad nii-öelda “inimõiguste kaitsmise” sildi all nõus rahvusriigi küljest tükkide ärarebimisega. Muide, Venemaa üritas täpselt sama 1993. aastal ka Ida-Virumaal teha, ent meie tollane valitsus suutis selle plaani nurjata. Kui siis oleks olnud võimul mõni viimastest reformierakondlikest valitsustest, oleksimegi oma energeetikast ilma jäänud ja meie elatustase oleks ilmselt praegu sama, mis Ukrainas… Kuid “inimõigused” oleksid igati kaitstud!
Õnneks suutis Horvaatia juba 1995. aastal äkkrünnakuga oma aladele tekkinud ebaseaduslikud moodustised likvideerida ja kogu oma seadusliku territooriumi üle kontrolli tagasi saada. See on ka üks väga väheseid selliseid juhtumeid, mil see õnnestunud on – mäletatavasti lõppes Gruusia analoogne katse 2008. aastal hoopis Venemaa avaliku kallaletungiga ning vaid USA sekkumine hoidis veel hullema ära.
Samas õigustas Venemaa oma tegevust Gruusia vastu Kosovo pretsedendiga. Kosovo ongi tegelikult õigeuskliku Serbia ala, mille on sisserände tulemusena aja jooksul koloniseerinud islamiusulised albaanlased. Ent pärast 1998-99.a. konflikti, kuhu lõpuks ka NATO sekkus, ei näinud lääneriigid enam muud lahendust, kui lasta Kosovol iseseisvuda. Tõsi küll, näiteks Hispaania ja mitmed teisedki olulised riigid pole Kosovo iseseisvust tänini tunnistanud, sest näevad selles õigustatult ohtu omaenda territoriaalsele terviklikkusele. Kosovo ongi tegelikkuses üsnagi absurdne moodustis – näiteks on seal kasutusel euro ja seda ilma mingite Maastrichti ega muude kriteeriumite täitmiseta (erinevalt Sloveeniast või Horvaatiast, kus samuti euro kasutusel on). Riik püsib vaid välisabi toel kuidagimoodi püsti – täpselt, nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria püsivad kuidagi Venemaa toel.
Just sõjad endises Jugoslaavias olidki üheks ajendiks, mille mõjul Samuel P. Huntington oma tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria peale tuli. Sest just seal (ning eriti Bosnia-Hertsegoviinas), kus olid vastamisi k o l m erinevat tsivilisatsiooni (Lääs, õigeusklik ja islami tsivilisatsioon), avaldus see teooria eriti reljeefselt. Seetõttu ongi täiesti selge, et erinevaid tsivilisatsioone ei saa suvaliselt ühte riiki/ühiskonda kokku segada – tulemuseks on pahatihti väga suured konfliktid. Tunnetame seda omaenda maalgi ning Lääne- ja Põhja-Euroopa paljudes piirkondades möllab sisuliselt juba madala intensiivsusega kodusõda.
Tasub meenutada ka seda, et kord 90-ndatel panid rahvusriikluse vastu võidelnud liberaalid-sotsialistid Vene laimupropaganda ja omaenda ideoloogiliste dogmade koosmõjuna koguni Eesti ja Serbia ühte patta kui kohutavad inimõiguste rikkujad… Mis teha, osa inimeste arusaamine maailmast on ikka erakordselt väärastunud. Paraku peab just meie praegune valitsus ka sedamoodi mõtlejaid “meie liitlasteks”. Kui nii, siis võib juba ka Moskvat ja teisigi meie “liitlasteks” pidada.
Milliseid järeldusi saab teha endises Jugoslaavias toimunust Euroopa ja kogu Lääne tuleviku kohta?
1. Eri tsivilisatsioonidesse kuuluvaid suuri rahvusgruppe ei saa ühes riigis mehaaniliselt koos hoida. Kõige reljeefsemalt näitas seda Bosnia sõda, kus omavahel võitlesid moslemid, õigeusklikud serblased ja läänelikud horvaadid. Kusjuures tegelikult olid nad ju kõik (ka kohalikud moslemid) isegi ühed ja samad lõunaslaavlased, ent lihtsalt erineva usulis-kultuurilise taustaga. Niisuguse konflikti oht on kõikjal, kuhu on tekkinud küllalt suured võõrast tsivilisatsioonist pärit kogukonnad. Kusjuures erinevad kogukonnad on tihti vaenujalal mitte ainult põlisrahvaga, vaid ka omavahel. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Euroopas ongi selline konflikt kestnud juba aastakümneid ja järjest süveneb. Meil Eestis, samuti ka Lätis, vähemal määral ka Leedus on samasuguse konflikti oht õhus seoses punaokupatsiooni ajal siia toodud venekeelsete immigrantidega. Reformierakonna valitsuste ajal maalelastud rekordkogus idaslaavi immigrante on konfliktiohtu veelgi süvendanud. USA-s viis Bideni-Harrise võimuloleku ajal sarnase massiimmigratsiooni lubamine Ladina-Ameerikast paljudes linnades faktiliselt avaliku korra kokkuvarisemiseni.
Siinkohal peab lisama, et kui meil miskipärast nii valitsusmeelsed kui ka osad nii-öelda rahvusmeelsed keelduvad tunnistamast põhimõttelist erinevust eestlaste ja venelaste vahel, siis samamoodi võiks öelda, et ka Ladina-Ameerika on ju Ameerika ja sealsed inimesed on ju samuti kõik kristlased või siis kristliku taustaga. Ometi nõudis Trump juba eelmisel kümnendil kogu USA-Mehhiko piirile lausa tara ning on nüüd asunud ebaseaduslikke immigrante massiliselt riigist välja saatma. Miks seda tehakse, kui „nad on ju kõik kristlased“? Erinevus on ikka väga suur ning ka meil ei maksa kellelgi rääkida sellest, et venekeelsed on „nagu meie“. Ei ole, pealegi räägib sellist juttu just liberaalne front.
Täiendava mõõtme annab veel juurde läänemaailmas järjest süvenev sisemine ideoloogiline konflikt. Charlie Kirki mõrv USA-s ja aasta tagasi toimunud atentaadid Donald Trumpi vastu näitavad, et ka nii-öelda põliselanike endi vahel on tekkimas leppimatu vastasseis.
2. Liberaalne front eitab nüri järjekindlusega eri tsivilisatsioonidesse kuuluvate rahvusgruppide vastuolusid. Just see viib kohutavate terroriaktideni ja väga veriste sõdadeni. Seda eriti siis, kui üheks osapooleks on islam, mille piirid ja ka sisemine olemus on verised – nagu Samuel Huntington oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ põhjalikult kirjeldab. Seega on massiimmigratsiooni mahitamine sama, mis kuritegudele õhutamine – kusjuures need mahitajad peaksid praeguseks juba ammu teadma, millised tagajärjed sellel on. Ometi nad jätkavad oma tegevust igasuguse kõhkluseta ja väidavad sirge näoga, et mingit ohtu pole – õigemini on ainsaks ohuks hoopis „paremäärmuslased“ ja nende vastuseis immigratsioonile. Kui USA, Kanada, Austraalia või Uus-Meremaa puhul saab veel kuidagi väita,et tegu ongi immigrantide riikidega, siis „kõigi Eesti“ tüüpi loosungid on lausa kuritegelikud. Just sääraste loosungitega vehkimine paneb ohtu meie lähedaste ja meie endi julgeoleku ja tuleviku.
3. Samuti on liberaalne front alati nõus rahvusriigi küljest mingi territooriumi ärarebimisega, seda põhjendatakse maailmale „vajadusega kaitsta mingi vähemuse inimõigusi“. See seltskond ju ei tunnista ühegi rahvuse õigusi elada oma ajaloolisel territooriumil ega õigust kaitsta endid võõrtsivilisatsioonidest tulnud sissetungijate (isegi kuritegevuse) eest. Seetõttu aktsepteeris rahvusvaheline liberaalselt meelestatud avalikkus nii Horvaatia (kes ainsana suutis oma alad tagasi saada, seda üksnes iseenda jõududega, pannes kogu maailma julgelt lihtsalt fakti ette), Moldova, Gruusia kui ka lõpuks Ukraina puhul faktiliselt territooriumide jõuga eraldamise.
Analoogsed terroristlikud-separatistlikud moodustised on juba tekkinud või tekkimas ka läänepoolsema Euroopa enda aladele. Neid kutsutakse „no-go“-tsoonideks, kus riigivõim tegelikult ei kehti, valitseb kuritegelik immigrantide „kultuur“ ja „õiguskord“. Ükski liberaal ega sotsialist ei hakka iialgi neid likvideerima, sest tegu on ju „meie inimestega“, kelle „inimõigusi“ on vaja kaitsta… Pole mingit kahtlust, et kui Moskva oleks suutnud näiteks Ida-Virumaale või kasvõi Lasnamäele mingi pseudoriigikese tekitada, oleks rahvusvaheline ja ka Eesti oma liberaalne front sellega kõhklematult leppinud ning keelanud Eesti valitsusel ja rahvusmeelsetel isegi mõelda nende likvideerimisele. Tagatipuks näitas Kosovo pretsedent, et ka rahvusvaheline liberaalne front ise võib hakkama saada sellesamaga, millega Milosevic või Kremli valitsejad on tegelenud.
4. Endised kommunistid üle kogu endise idabloki on hakanud vabaturumajanduse ja demokraatia saabudes hoopis ülirahvuslikke loosungeid karjuma ning tänu sellele ka oma võimu säilitanud. Teame seda ju omast Eestistki. Ent mõnel juhul on „rahvuslikkusega“ ülepingutamine viinud ka sõjani. Nii Serbia, Horvaatia kui Bosnia ja Hertsegoviina 90-ndate riigipeadeks olidki endised kommunistid. Slobodan Milosevici kaua aega kestnud edu võis kahtlemata inspireerida ka teatud ringkondi Venemaal, kelle poliitikat asus hiljem ellu viima Vladimir Putini režiim. Samas kasutas/kasutab liberaalne front nii Milosevici kui Putinit valelikult just näidetena „marurahvusluse“ ohu kohta ning ei meenuta mitte kunagi kummagi isiku karjääri kommunismi ajal.
5. Eraldi peab välja tooma ka viisi, kuidas Milosevic sõda pidas. Tegu oli varisõjaga – Jugoslaavia ega Serbia ametlikult sõjas ei olnud (v.a. Kosovo sõda, mis paisus rahvusvaheliseks konfliktiks). See-eest saadeti Horvaatiasse ja Bosniasse palju vabatahtlikke. Nende seas olid ka elukutselised sõjaväelased koos armee relvastusega. Välisvõitlejaid osales ka Horvaatia poolel, samuti Bosnia moslemite poolel – viimaste sekka sattus isegi kurikuulsa al-Qaeda liikmeid. Hiljem pidasid analoogselt varisõdu ka venelased. Eriti reljeefselt ilmnes see Ukrainas alates 2014. aastast, kus mäletatavasti olid „vabatahtlikud“ soetanud endale kuskilt suvalisest poest isegi selliseid relvasüsteeme, nagu BUK (millega eksikombel Malaisia lennuk alla lasti). Ent ühel hetkel läks venelaste väide, et „meie omasid seal sõdimas pole“, neile väga kalliks maksma. See juhtus 2018. aastal (ehk Trumpi ajal) hoopis Süürias, kus just tänu sellisele väitele hävitasid ameeriklased paari tunniga 300-350 Wagneri palgasõdurit.
6. Ülearu tõsiselt ei saa võtta ka liberaalse frondi juttu reeglitepõhisest maailmast ja rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest. Sest tegelikkuses ollakse ikkagi väga-väga paindlikud, kui üldine olukord muutub. Nii sai Milosevic kuni 90-ndate esimesel poolel turmtuld kõigist torudest ja kindlasti õigustatult. Ent pärast Bosnia sõja lõppu 1995 hakati teda nimetama lausa „rahu garandiks Balkanil“. Kosovo konflikti puhkemise järel 1998 muutus rahvusvahelise avalikkuse suhtumine taas 180 kraadi.
Teine näide on seotud Horvaatiaga. Nimelt soovis Horvaatia saada Euroopa Liidu liikmeks. EL seadis aga üheks tingimuseks koostöö Haagi tribunaliga ja konkreetselt tuli sinna välja anda kindral Ante Gotovina, keda serblased sõjakuritegudes süüdistasid. Horvaatia lõpuks seda ka tegi ning kindral mõisteti Haagis 2011 ka süüdi. Ent juba järgmisel aastal ehk pärast seda, kui Horvaatia oli Brüsselist „jah“-otsuse saanud, võeti kõik süüdistused tagasi, nüüd juba horvaatide massiivse surve tulemusel. Kõnealust kindralit peavadki horvaadid oma rahvuskangelaseks, samas serblased peavad teda endiselt sõjakurjategijaks. Paraku pole ühegi sõja puhul asjad kunagi täiesti mustvalged ja sellega tuleb alati arvestada. Nii süüdistasid horvaadid omakorda serblasi tsiviilisikute kasutamises võitlejate vahetute abilistena, mis põhjustas horvaatidele kaotusi. Õnneks ei läinud horvaadid siiski välja valimatu terrori peale, vaid tulistasid enne pealetungi algust välja signaalraketi, mille järel tuli sõjatsoonis olevatel tsiviilisikutel varjuda. Kes seda ei teinud, seda loeti vastase võitlejaks. Ka serblastele anti sellest reeglist eelnevalt teada.
7. Need, kelle käes on reaalne võim, eelistavad reeglina alati olemasoleva seisu säilimist. Mäletame ju ka ise, kuidas ei USA ega ka ükski teine suurriik ei kiirustanud 1920.a. paiku Baltimaade iseseisvumise ega ka 90-ndate alguses nende taasiseseisvumise tunnustamisega. Veel vähem taheti midagi kuulda näiteks Ukraina või Gruusia iseseisvusest. Isegi Jeltsini juhitud Venemaad püüti kuni 1991.a. augustiputšini kõrvale lükata ja eelistati talle punaimpeeriumi juhti Gorbatšovi. Ka Jugoslaaviat keegi väljastpoolt küll ei „lammutanud“, hoopis vastupidi. Faktiliselt juba lagunenud riiki – nagu ka N. Liitu – üritati lääne pooltki jõuga koos hoida ning seda asjaolu kasutaski keskvõim argumendina jõu kasutamiseks. Siinkohal tasub ka meelde tuletada, et Sloveenias ja Horvaatias olid juba 1990 toimunud pea täiesti demokraatlikud valimised (nagu seda olid ka viimased ENSV Ülemnõukogu valimised täpselt samal aastal) ning iseseisvuse välja kuulutamine vastas igati valijate tahtele. Mingeid võõrvägesid ega „rohelisi mehikesi“, kelle kohalolu oleks saanud valijaid mõjutada, kummalgi maal ei olnud. See on põhimõtteline vahe sellele, mida on praktiseerinud näiteks Venemaa oma naabrite juures separatistlike moodustiste tekitamisel.
8. Iseenesestmõistetavaks ei saa pidada seda, et Euroopas enam ei sõdita. Taoline arusaam tekkis muidugi külma sõja ajal, mil tuumasõjaoht surus Euroopas kõik muud vastuolud maha, eriti pärast relvastatud vastupanu lõppu kommunistidele Euroopa idapoolsemas osas. Niipea, kui maailmasõjaoht olematuks kahanes, tõusid esile vanad vastuolud (nii oli ka Armeenia ja Aserbaidžaani konflikti puhul ja mujalgi). Kui 1984 peeti Sarajevos taliolümpiamänge, paistis Jugoslaavia väga ühtne olevat. Täpselt 10 aastat hiljem käisid samadel olümpiaradadel hoopis lahingud. See on kogu läänemaailma jaoks tõsine hoiatus – ka mujal võib täpselt samamoodi minna. Endises Jugoslaavias toimunud sõjad purustasid juba 90-ndate alguses arusaama, et Euroopas enam ei sõdita. Vene-Ukraina sõda, algselt varisõjana ja alates 2022 juba avaliku sõjana ei olnudki selles mõttes enam ülearu suur üllatus. Ka seda konflikti võib mõnes mõttes pidada kodusõjaks ja sedagi ei peetud eriti võimalikuks (kui jällegi Samuel Huntington välja arvata, kes sellist võimalust ei välistanud). Seda enam võib karta Bosnia sõja taolisi metsikusi ka läänemaailmas, mida järjest enam lõhestab massiimmigratsioon ühelt poolt ning järjest ületamatum ideoloogiline konflikt põlisrahvaste sees teiselt poolt.
Kokkuvõtteks. Massiimmigratsioon, „kõigi Eesti“ tüüpi kontseptsioonid, sisserändajate ees lömitamine ehk nende „inimõiguste kaitsmise“ abil rahvusriigi hävitamine ja separatismi sallimine viivad just sõjani. Sääraste asjade propageerijatest liberaalse frondi ühisparteilased väidavad muidugi vastupidist. Samal ajal mängivad nad täiesti kõhklematult riikidevahelise sõja mõttega. Ei maksa unustada, et paljud neist rahu osas kahepalgelistest erakondadest on samuti kommunistliku taustaga, nagu endise Jugoslaavia või praeguse Venemaa juhidki.
Selle kõige pärast peame ise püüdlema rahuolukorra püsimise poole, kuni see võimalik on. Ega konflikti korral mujalt väga reaalset abi oodata ei ole, seega tuleb toetada eeskätt iseendale. Targa poliitika ajamisel on võimalik ka ohtlikest olukordadest siiski end läbi manööverdada, vältides nii sõttasattumist kui ka sõjahirmus mõne suurvõimu orjaks muutumist. Eestis seisab rahvuslikke huve tervemõistuslikult kaitsva poliitika eest muidugi EKRE.
Taavi Pärtel
EKRE kandidaat nr. 368 Tartu linnas