Delfiliitiline sõjapropaganda läheb iga päevaga aina lõbusamaks: “Vene andmetele tuginedes on Ukraina lahinguväljadel 2025. aasta esimese üheksa kuuga hukkunud 87 000 Vene sõdurit, samal ajal kui haavatuid on 160 000 ja kadunuks jäänuid 34 000.”
Jutu mõte on selles, et vantidel on mehed otsas või saavad kohe otsa. Taolisele rehkendusele lisab veenvust teade, et lisaks korea kommunistidele sõdib vene väes ka tuhandeid kuubalasi-internatsionaliste. Eks see ikka seda tähendab, et põlisvaenlasel endal enam püssimehi pole.
Ma ei hakka siinkohal delfiliitikute meelehärmiks meelde tuletama samasisulisi teateid aastate tagant. Tahad või ei, ikkagi kargab pähe see, kuidas venelastel said otsa kindralid, seejärel ohvitserid, siis sõdurid, otsa lõppesid muidugi ka katusealused, keda mägede pojad oleks meeleldi vägistanud, aga võta näpust.
Ei teagi kas see vägistamisprobleem on tänaseks lahenenud ja kes seal Pokrovskis siis virnade viisi susse taeva poole sirutavad. Kas sibulad on õppinud metssigadelt kolm korda aastas poegimist või surematult Kaštšeilt mingeid alatuid nõkse? Mine võta kinni. Igal juhul raketid, tankid ja mürsud on neil ammu ammuilma samuti otsas. Kindel.
Mina ei oska toimuvat muul kombel seletada, kui et venelastel on eriti kange vaimujõud ja nad suudavad ka ilma meeste ja relvadeta päris korralikult ja koguni mitu aastat otse üleloomulikult müdistada. Täielik parapsühholoogia ja poltergeist.
Tehke mulle faktikontrolli või klistiiri, aga ma ei näe siin mingit loogikat. Kui vant on omadega läbi, mida see Euroopa siis hädaldab ja mida me ise piirile kraavi kaevame ja rahahunnikuid relvadesse matame? Kas mingi debiilikule omane peaviga või eriti jultunud korruptiivne skeem?
Meie Ukraina sõbrad jäävad ka väga piinlikusse olukorda, kui nad paarist püksata ja püssita vene pasatskist jagu ei saa, endal tohutud lääne finantsid ja kõrgtehnoloogia taga. Kõlab nagu solvav jutt. Ma ei hakka siin oletama ja fantaseerima, eks see lõplik lahendus ole varsti kõigile näha.
Mina pole kuskil öelnud, et Ukraina võib terve Euroopa vallutada. Ajalukku tagasi vaadetes on Ukraina olnud tubli ja sõjakas riik ning Poola-Ukraina sõda on ajalooline fakt. Eks seal Galiitsia ja Volõõnia kandis olnud pärast Esimese maailmasõja ka omajagu lahinguväliseid tapatalguid.
Jääme siis nende ametlike andmete juurde ja asume seisukohale, et Venemaa on juba sama hästi kui kaotanud. Mehed kõik puha maha tapetud, särgid-värgid. Mis edasi? Nüüd kohe-kohe vallutab Ukraina Venemaa. Selles pole vähimatki kahtlust. Aga pärast seda?
Kas sõjaline suurvõim Ukraina, kellele pole maailmas, saati siis kärbatanud Euroopas võrdset, ei kasuta võimalust ja neile sülle kukkunud Venemaa ressursse ning ei tee sotte selgeks Poolaga, seejärel neile palju kurja teinud Saksamaaga ja Leeduga, kellele on samuti vaja häid kombeid õpetada? Ja kui hoog sees…
Ma väga loodan, et midagi sellist ei juhtu ja kõik eriarvamused lahendatakse läbirääkimiste laua taga lähtuvalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetest. Kahjuks ei küsitud minu arvamust ei Süüria, Iraagi ega Kongo konfliktide planeerimisel ega teostamisel.
Suur jõud on suur kiusatus ja me näeme, kuidas ajaloos suure sõja võitjariigid ei kohku hiljem ka väiksemate näopeksuepisoodide ees tagasi. Ma ei väida midagi kindlas kõneviisis, aga inimloomus on selline nagu ta on ja ajalugu ei ole aadlipreilide instituut ega presidendi roosiaed. Kõike on juhtunud.
Jälgime huviga arenguid ning jääme kõigutamatult patsifistlikele positsioonidele. “Ärge tapke inimest!” ütles Visnapuu meie olukorras. Viisakas oleks seegi, kui lauslolli propagandaga ei solvataks inimese tervet mõistust, niigi on raske.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.10.2025