EKRE Riigikogu fraktsiooni saadik ja jurist Varro Vooglaid toob oma sotsiaalmeediapostituses välja, kui jabur on miinusriigieelarve tegelikult ja kui palju on sellest paljusõnalist tühikargamist.
“Püüdes riigieelarve seletuskirja näol analüüsida sadu lehekülgi sellist loosunglikku ja erakordselt primitiivset, et mitte öelda nürimeelset materjali, tekib tõesti tunne, nagu viibiks hullumajas. Järeldus on lihtne: kogu see tegevuspõhine riigieelarvestamine on põhimõtteliselt jabur ja tuleks läbikukkunud eksperimendina kõrvale heita.
Siin on üks suvaliselt valitud näide selle kohta, milline totrus on tegevuspõhine riigieelarvestamine ning selle osaks olev maksumaksjate raha kasutamise põhjendamine mitmesuguste eesmärkide ja nende saavutamise hindamiseks mõeldud mõõdikute ja sihttasemetega.
Programmi tegevus “Liitlaste kaasamine ja rahvusvaheline koostöö” lähtub eesmärgist tagada liitlaste toetus Eesti kaitselahendile pikaajaliste vägedega täidetud plaanide ja kaitsekokkulepetega. Selle eesmärgi saavutamist mõõdetakse mõõdikuga “Eesti mõju ning tegusus NATO-s ja EL-is on suuremad, kui Eesti suurus seda eeldaks”. Viimase “tegeliku taseme” (aastal 2024) mõõtmistulsemuseks on “JAH” ning 2026. aastaks seatakse sihiks saavutada taas mõõtmistulemus “JAH”.
Kõik see peaks teenima eesmärki, et läbi sõnastatud eesmärkide on võimalik mõõta, kui tõhusalt siis maksumaksjate raha kasutatakse ja kui põhjendatud seega just välja käidud kulutus on. Tähelepanuväärselt kulutati selle eesmärgi poole pürgimiseks 2024. aastal 52,63 miljonit eurot, 2026. aastal kulutatakse aga 145,43 miljonit eurot – mõõdik peaks näitama mõlemal puhul sama mõõtmistulemust “JAH”.
Ehk kokkuvõttes ilmneb, et mõõdik ei mõõda tegelikult mitte midagi ehk on sisuliselt absoluutselt mõttetu. Püüdes riigieelarve seletuskirja näol analüüsida sadu lehekülgi sellist loosunglikku ja erakordselt primitiivset, et mitte öelda nürimeelset materjali, tekib tõesti tunne, nagu viibiks hullumajas.
Järeldus on lihtne: kogu see tegevuspõhine riigieelarvestamine on põhimõtteliselt jabur ja tuleks läbikukkunud eksperimendina kõrvale heita. Ligi 900 leheküge riigieelarve seletuskirja oleks nagu kirjutatud sihilikult selleks, et maksumaksjate raha kasutus võimalikult segaseks ajada. Kõik need eesmärgid ja mõõdikud ning nende kaasnevad udujutud võiksid jääda erinevatesse (samuti mõttetutesse) arengukavadesse. Riigieelarve ja selle seletuskiri võiksid aga anda selge ja konkreetse vastuse küsimusele, kui palju maksumaksjate raha milleks täpselt kasutatakse.”