Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid peaminister Kristen Michalilt rahvastikukriisi kohta ja tülgastav oli valitsusjuhilt kuulda küünilist väidet “Kui vaadata Eesti perepoliitikat, siis seda peetakse maailma paremiku hulka kuuluvaks.”
Varro Vooglaid: “Asjaolu, et me seisame silmitsi väga tõsise rahvastikukriisiga, mis sillutab tee tegelikult rahvastikukatastroofile, ei ole ju tegelikult kellelegi meist loodetavasti uudiseks. Hiljuti tuli välja ka Sotsiaalministeeriumi selline analüüs, mis kannab pealkirja, raport pealkirjaga: “Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud” ning seegi tunnistab seda, et meil on reaalselt tegu tõsise rahvastikukriisiga.
Lihtsalt konteksti loomiseks tasub meenutada, et summaarne sündimuskordaja, mis 1988. aastal oli 2,26 ja 2008. aastal 1,72, on nüüdseks 1,18. Rahvastikutaseme säilimiseks on teatavasti vaja enam-vähem kaks korda rohkem, 2,1 minimaalselt. 1988. aastal sündis lapsi 25 000 ja 2008. aastal 16 000, siis eelmisel aastal sündis neid 9600 ja sel aastal kardetavasti jääb sündide arv juba alla 9000. Samal ajal on surmade arv 16 000 aastas. Nii et need arvud ja muud sarnased arvud viitavad väga üheselt tõdemusele, et meil on tegemist tõsise rahvastikukriisiga.
Nüüd, kui ma vaatan seda, kuidas valitsus räägib ja tegutseb seonduvalt julgeolekukriisiga, siis ma ei näe mitte mingit võrreldavat tähelepanu rahvastikukriisile. Ma arvan, et te ei saa ju isegi seda eitada, kui te vaatate oma sõnavõtte, oma kolleegide sõnavõtte. Te räägite julgeolekukriisist praktiliselt igapäevaselt, aga rahvastikukriisist ma ei mäleta, millal teie näiteks oleksite sõna võtnud sel teemal, millal teised ministrid oleksid sel teemal sõna võtnud. See lihtsalt ei aktualiseeru üldse poliitilistes sõnavõttudes ja diskussioonides. Selle tõttu jääb paratamatult mulje, et valitsusele ei lähe see asi korda. Seetõttu ma küsingi, kas te teadvustate rahvastikukriisi tõsidust ja kas te olete nõus sellega, et see kriis on vähemalt sama oluline kui julgeolekukriis eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise seisukohast?”
Kuna Michal väitis, et Reformierakonna ajal olevat Eestis maailma parim perepoliitika (mis ei lähe Varro Vooglaiu toodud statistikaga kuidagi kokku), siis jätkas traditsionalistist saadik: “Jaa, kindlasti on teil õigus, et leidub ka selliseid olukordi, kus opositsiooni kriitika valitsuse suhtes ei ole põhjendatud. Aga ma arvan, et antud juhul me ei saa sellisest olukorrast rääkida, sellepärast, et tõesti ei ole ju näha, et valitsuse tähelepanu rahvastikukriisile oleks ligilähedaseltki võrreldav sellega, mis pööratakse julgeolekukriisile.
Ainuüksi asjaolu, et Kaitseministeerium meil on, rahvastikuministri ametikohta enam ei ole. Kaitseministeeriumi haldusalasse suunatakse meeletuid lisavahendeid, 845 miljonit, lisaks ainuüksi üheaastane tõus. Aga selleks, et võidelda rahvastikukriisiga, ma ei näe mitte mingeid võrreldavaid liigutusi. Nii et ma arvan, et teilgi on võimatu eitada, et see tähelepanu, mis läheb ühele ja teisele, on täiesti erinev ja disproportsionaalne.
Te rääkisite automaksust, et te teete perele vastutulekuid, et te vähendate laste pealt automaksu tasumist. Ma tuletan meelde, et te ise kehtestasite selle automaksuseaduse sellisena, et perede erivajadusi ei võetud üldse arvesse. Hea, et te natukenegi oma vigu tunnistate, neid parandada üritate. Rääkisite maksumuudatustest, mida te teete, et peresid toetada. Jällegi ma tuletan teile meelde, et te ise kaotasite ära – mitte teie otseselt, te ei olnud peaminister, vaid teie eelkäija, reformierakondlane samuti – maksuvabastused laste ja abikaasa pealt, mis oli selgelt lasterikaste perede karistamine, ja kaotasite ära ka ravikindlustuse paljudele kodustele emadele, mis oli jällegi perekondade rahalise olukorra halvendamine.
Probleem on tõesti ka mujal Euroopas, aga Eesti rahvas on niivõrd väike, et meie ei pruugi seda üle elada, samal ajal kui suuremad rahvad omavad selleks suuremat puhvrit. Ma küsin nüüd teie käest seda, et ma vaatasin riigieelarve seaduse eelnõu ja seal on ette nähtud 26 miljonit kaitsetahte edendamiseks. Kas teile ei tundu, et võiks ka võrreldava summa kulutada näiteks laste vastuvõtmise tahte edendamiseks? Riigikaitseõpetus on nüüd viidud sisse koolidesse, aga kas ei võiks sisse viia ka perekonnaõpetust? Miks ei või?
Või ongi nii, nagu ütlevad tänases Eesti Ekspressis kajastatud naistearstid, et seda ei tohi teha, et naisi keelitatakse sünnitamisele? Huvitav, mehi saab küll keelitada sellele, et nad annaksid oma elugi riigi eest. Kuidas siis selline väärtuste erinevus on? Kuidas te nendesse ettepanekutesse suhtute? Perekonnaõpetus koolidesse pluss reaalselt sammud perekonna tahte suurendamiseks.”
Ka EKRE saadik Evelin Poolamets nentis: “Majanduslanguse puhul te olete öelnud, et numbrid on valed, et inflatsioon on väiksem ja majanduskasvu on alahinnatud. Vähemalt rahvastikukriisi puhul te tunnistate numbreid. Aga me teame, et vaatamata sellele numbrimaagiale, et on küll lastetoetusi ja peretoetusi jagatud, aga ei ole ju tulemusi.
Perepoliitikal on väga oluline roll igas valdkonnas. See mõjutab nii julgeolekut kui ka kõike seda, mis järgneb. Kas valitsus on võtnud nüüd täiendavaid meetmeid? Tulemust ei ole, laste sündimus on järjest kahanenud.
Aga nende tulemust ei ole. Laste sündimus on järjest kahanev. Kas on tehtud uusi eesmärke? Kas on seatud ja millised need on?”