Kolmapäeval menetleti Riigikogu järgmise aasta riigieelarve eelnõud ja EKRE fraktsiooni nimel kõnet pidanud Rain Epler näitas ära selle valitsuse käki kitsaskohad.
Rain Epler: “Tegelikult veel suurema pauguga, kui see 900 lehekülge häma siia kõnepulti maandus, paljastab seesama häma tänase koalitsiooni valelikkuse. Te mäletate kõik neid lubadusi, kuidas nüüd tullakse riigi rahandust korda tegema, võlakoormust vähendama, kuidas nüüd hakatakse kulutama vastavalt võimetele ja võimalustele. Lisaks sellele räägitakse meile koalitsiooni poolt praegu loosungeid, mille kõlavaimateks sõnadeks on “jõukus” ja “julgeolek”, mida see eelarve pidada tooma.
No vaatame tegelikkusele otsa. Eelarve defitsiit kasvab 4,5%-ni. Sellist olukorda on ajaloost raske leida. Ma tean, et koalitsiooni liikmed tulevad siin rääkima koroonaajast, aga ma arvan, et see ei ole adekvaatne võrdlus, ja seda ütlevad ise ka koalitsiooni enda saadikud.
Riigivõlg kasvab 11,5 miljardini. See on üle veerandi meie sisemajanduse kogutoodangust. Aga see pole veel kõik. 2029. aastaks plaanitakse riigivõlg kasvatada 13,5 miljardini. See lükkab otseselt ümber selle vale, millest meile rääkisid siin täna Reformierakonna ja Eesti 200 esindajad, et nüüd tõesti me teeme suures miinuses ja suure võlakoormust suurendava eelarve, aga peale seda hakkab kõik nii hästi minema, et asjad saavad korda. Ei saa! Ja selle suure võla teenindamiseks kulub järgmisel aastal 260 miljonit, 2029. aastal juba üle 300 miljoni.
Üks suur loosung, mida meile hüütakse, on see, et see kõik suur raha kulutamine, selle põhjuseks on riigikaitse. No jällegi, tegelikkus on selline, et kulude kasv on julgelt üle miljardi, läheneb pooleteisele miljardile. Nagu rahanduskomisjoni juht siin mõni aeg tagasi ütles, täiendav finantseerimisvajadus, täiendav laenuvajadus on 1,7 miljardit. Selle juures on Kaitseministeeriumi eelarve kasv, kulud ja investeeringud kokku, circa 700 miljonit, vähem kui pool sellest, mis laenu võetakse.
Aga näiteks selle kõrval kasvab Kliimaministeeriumi eelarve 400 miljoni võrra. See rohepööre ei taha ikkagi Eestis surra, kuigi nii mujal Euroopas kui ka teisel pool ookeani on ta juba surnud.
Et minu jutt ei jääks liialt loosunglikuks ja üldiseks, siis ma mõtlesin, et vaatame ka mõnesse konkreetsesse rahakulutusse sisse. Kuhu see raha siis kulub? Rail Baltic. Meile räägitakse kiirest ja vajalikust raudteest Euroopasse. Järgmisel aastal plaanitakse sellele kulutada kokku 436 miljonit, millest meie enda raha Euroopa raha kõrval on 174 miljonit. Ülejärgmisel aastal prognoositakse, et kulu kasvab 500 miljonini. Ja pange tähele, meie enda raha peaks sinna ülejärgmisel aastal kuluma juba 305 miljonit.
Meile räägitakse kiirest raudteest, ühendusest Euroopaga. Me kolleeg Sibulaga küsisime Läti riigilt, suursaadiku kaudu saatsime küsimused Läti riigile, et kuidas on Rail Balticu ehitusega Läti poole peal, Riiast põhja poole, Lätist Eestisse. Saime vastused, kus väga selgelt tuleb välja, et see põhjaosa ehk lätlaste ühendus Eestiga ei ole neil kuidagi prioriteetne, nad tegelevad lõunaosaga. Nad ütlevad, et neil on raha puudu, nad loodavad Euroopa järgmise perioodi eelarvele.
Noh, vaadates, mis Euroopas toimub, ma ei loodaks liialt sealt eelarvele, et raha palju juurde tuleb. Liidu püsimine on selgelt küsimärgi alla sattumas. Ja lätlased ise ütlevad, et see põhjasuund ei ole prioriteet. Nii et me tegelikult ehitame hästi kallist, aeglast, teivasjaamadega rongiühendust Häädemeestele.
Ja siis seesama rohepööre, seesama Kliimaministeeriumi eelarve kasv. Alates 2024. aastast juba kulutatakse kogu CO2-kvoodi müügist saadud tulu kliimapoliitika eesmärkidele kaasa aitavateks tegevusteks.
Jällegi ma juhin tähelepanu, et kui me kõik teame, et geopoliitiline olukord on keeruline, siis ma arvan, et me peaksime prioriteete ka veidikene ümber mõtestama ja tegelema riigikaitsega.
Veel näiteid kuludest. Sama Kliimaministeeriumi eelarve: elurikkuse tagamine, 23 miljonit, sellest tööjõukulud 15 ja muud toetused 8. Sealjuures kirjutatakse, et RMK viib märgade elupaikade taastamisi ellu 14 miljoni eest. Teate, mis see on? See on seesama metsade uputamine, millest meediast viimasel ajal päris palju lugeda saab.
Kui me nüüd seda 23 miljonit võrdleme muude valitsemisvaldkondadega, siis me näeme, et Kultuuriministeeriumis kärbitakse 26 miljonit. Seda debatti on avalikkuses viimastel nädalatel päris aktiivselt peetud, et kultuuri rahastamine läheb aina allapoole ja enam ei ole võimalik Eesti kultuuri hoida ja edendada nii, nagu ütleb meie põhiseaduse preambul: kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Aga meil sõna otseses mõttes võetakse see rohkem kui 20 miljonit ja uputatakse sohu, selle asemel et täita eesmärke, mille jaoks Eesti riik on loodud, mis on Eesti riigi olemasolu põhiline mõte.
Selle kultuuriteema lõpetuseks ma muidugi esitaks ühe üleskutse kultuurirahvale. Aga enne selle juurde minekut ma ütlen, et paraku ei kiputa enam ka kultuurivaldkonnas aru saama, et metafoorid ja metafooriline kõne on selline, mida ei maksa sõna-sõnalt ja otseselt võtta. Ja nüüd mu üleskutse: ärge olge nii pehmed, ärge minestage iga krõbedama metafoori peale ja ärge siis tormake jälle moraalseid värdjaid, Reformierakonda, sotse ja Eesti 200 valima.
Tegelikult ju me olemegi jõudnud seisu, kus pead peaksid veerema, ja ikka metafoorilises mõttes, kallid kultuuriinimesed. Ei ole mõtet selliste väljendite peale pahandada, kui tegelik elu ongi selline. 2013. aastal ütles kultuurirahva toonane eestkõneleja Rein Raud, et meid valitsevad moraalsed värdjad, needsamad reformierakondlased. Ring on väga ruttu täis saanud ja nad on tagasi. Need inimesed, kes ei saa aru, miks see Eesti riik on ja mida me siin tegema peaksime, peaksidki riigitüüri juurest lahkuma. Pead peaksidki veerema, ikka metafoorilises mõttes.”