EKRE poliitik Harri Kingo analüüsib Eesti valimissüsteemi puudulikkust ja leiab, et tegu on ääretult ebademokraatliku praktikaga.
“Valimiste ja nende tulemuse ebaseaduslikkus tuleneb juba ainuüksi sellest, et esmane, elementaarne, aga absoluutselt vältimatu ja kohustuslik nõue valimistel on iga valija võimalus aru saada ja mõista, kuidas reaalselt valimised toimuvad, milline on valimiste protseduuriline, nö. tehniline pool. Et kuidas hääled laekuvad, kuidas neid üle loetakse, kuidas saadakse tulemus.
Sedelitega valimistel on see protseduuriline asja pool selge igaühele. Valimiste protseduuri ja valimiste tulemuse kontrollimist suudab mõista isegi algharidusega või üldse ilma hariduseta inimene. Ning selline juba antiigist kehtiv valimiste protseduuriline ja igale arusaadav korraldus kehtib sedelitega valimistel ka täna. Kehtib, ilma et see valimisprotseduuridest arusaadavuse nõue oleks isegi seadusesse kirja pandud. Sest mis ausatest valimistest me saaksime rääkida, kui keegi ei saa aru, mis ja kuidas toimub ning kuidas saadakse tulemus!?
Täiesti teine on olukord e-valimistega. On vaid üksikud, kes sellest protseduurist aru saavad. Nõuda kogu rahvalt, et nad kõik oleksid kõrgetasemeliste IT-spetsialistidega samal tasemel – see on absurd.
Valimiste läbiviimise ja häälte lugemise protseduuride arusaadavuse nõue on nagu Eukleidese geomeetria aksioom, et kaks paralleelset sirget ei lõiku. Seda tingimust pole vaja ei kehtestada normina ega selle vajalikkust pole vaja tõestada.
Valimiste protseduuridest arusaadavus igale valijale on igati põhjendatud nõue: kui valijad ei saa aru valimiste toimumise protseduurilisest, nö. tehnilisest küljest, siis on sellised valimised mõttetud. See on siis pimevalik. Inimesed ei saa ju aru, mida nad üldse teevad, kuidas kogu protseduur toimub, kas tulemused on ka õiged. Täiesti pimedaid valimisi ei saa pidada legitiimseteks.
Viitasin antiigile. Siin veidi selgitust sellele viitele. Vanas Kreekas – lääne demokraatia hällis – olid hääletamised korraldatud äärmuseni lihtsalt. Igale arusaadavalt. Suures anumas olid läbisegi mustad ja valged kivikesed. Must kivi oli vastuhääl, valge kivi oli poolthääl. Iga hääletaja läks ja võttis sealt ühe kivi – musta või valge – ja pani selle teise anumaase. Siis loeti teise anuma kivid avalikkuse ees üle. Mis värvi kive oli rohkem, selline oli ka tulemus.
Põhimõtteliselt sama lihtne ja selge on ka sedelitega hääletamine kaasajal. Kivikesi asendavad vaid sedelid. See protseduur on igale arusaadav ja teada. Ja on algusest lõpuni igal hääle liikumise etapil kontrollitav.
Meie e-valimised on praktiliselt kõigile täiesti arusaamatud ja üldse kontrollimatud. Valijatel puudub igasugune info ja arusaamine, kuidas see protseduur toimub. Nii ei saa nad olla valimiste tulemuses kindlad. Et pärast tuleb keegi ja ütleb: “Kõik on õige!” – see pole kontroll, sellest ei piisa kellelegi.
Sellistena puudub e-valimistega saadud võimul igasugune legitiimsus – selline võim pole seaduslik.
Lisaks üks Harri Kingo varasem postitus.
“Lootusetu rahvas!
Hääletamise viisi hetkeseis.
Ainus, mida sellest järeldada saab, on tõde, et rääkida ja selgitada e-hääletamise ebaturvalisust ja võltsitavust võib inimestele kui palju tahes, inimesed e-hääletavad ikka! Nad ei kuule, nad ei mõista, nad ei saa aru. Nad ei tahagi kuulda, mõista, aru saada.
Kui sa seda neile uuesti selgitad, sa vaid tüütad neid. Ja tüütad seda enam, mida enam sa seda neile selgitad. Ning seda vihasemad nad sinu peale lõpuks on.
Lootusetu rahvas, tõesti! 3/4 on ikka täielikud lambad!
Meie eesti inimese lolluse suurusest rääkis mulle eile meedias levinud täiesti ametlik uudis selle kohta, et miski telefonivaras oli kellelegi helistanud ja tahtnud raha, sest väidetavalt oli selle inimese lähedane avarii teinud. Kas laps või vend-õde või vanem – ei tea, aga keegi väga lähedane. Rahaga lubati asi ära klattida.
Inimene andiski vargale oma paroolid ja PIN-id, et oma lähedane ära päästa. Loomulikult oli ta mõne minuti pärast kogu oma rahast pangas ilma. Finito!
Kui ta siis hiljem kurvalt, pea käte vahel, istus ja asja üle mõtles, et kuidas siis nii juhtus, et teda alt tõmmati… siis meenus talle, et tal polegi seda lähedast inimest, kellest pettur talle rääkis. Polegi!
No mida teha, sellised me oleme – tõelised lollpead! Siinne näide oli loomulikult ekstreemne, aga ega statistika, et kes mil viisil valis, meie arukusest midagi paremat ei jutusta. Oma rumaluses oleme me esimesed vaenlased iseendile.”