Eestlaste seotus maaga ei ole pelgalt majanduslik – see on meie kultuuri ja identiteedi alus. Paraku on riigi maksupoliitika, eriti maamaksu näol, viimasel ajal liikunud suunas, mis ähvardab seda sidet lõhkuda.
Praeguse valitsuse otsused on teinud maamaksust sisuliselt varamaksu, mis surub põlvili inimesed, kes on suutnud endale osta maakodu, kus on rohkem maad kui seda on vaja õue-ja aiamaaks ja need, kes püüavad alles hoida oma esivanematelt päranduseks saadud maad ning lisaks muidugi väikeettevõtjad ja talupidajad. Kui maa väärtus kasvab hüppeliselt ning maamaksu määrad tõusevad, siis enamus väikemaaomanikke, eriti maal, ei suuda seda koormust kanda – eriti kui maa ei too sisse märkimisväärset tulu, aga peab olema hooldatud. See tähendab, et tuhandete maaomanike jaoks on maamaks oluliselt tõusnud ja tõuseb lähiaastatel veelgi– sageli rohkem, kui inimesed üldse suudavad maksta. Hetkel päästab veel kaitsemehhanism – seadusega sätestatud piir, kui palju võib maamaks aastaga kasvada.
Me ei pruugi hetkel isegi hoomata, mida võib kaasa tuua see kui maa muutub ainult varaks, selle asemel, et seda kasutada toidu tootmiseks, metsa majandamiseks või loodusväärtuste hoidmiseks. Paljud maaomanikud võivad olla sunnitud müüma või rentima maad pigem varalise väärtuse kui selle kasutamise pärast — see võib viia ettevõtluse, töökohtade ja looduslike väärtuste kadumiseni ning maaelu hääbumiseni. See võib kiirendada linnastumistrendi varjatud viisil – külad tühjenevad, sest inimesed ei näe enam võimalust maal rahaliselt toime tulla.
Maa-ameti 2022. aasta korralise hindamise tulemusel kasvas maa väärtus Eestis keskmiselt 8,3 korda. Selle tagajärjel on maaomanikele saabunud järsk ja valus maksukoormus. Kui varem oli maamaks pigem sümboolne kulu, siis nüüd on tegemist tõsise rahalise karistusega inimestele, kelle ainsaks „süüks“ on see, et neil on veel jäänud kodukülas esiisade maa. Üha rohkem linnastudes ei tule probleemi sügavus ka enam nii teravalt esile – noored, keskmise ja väiksema palgaga inimesed ei suuda enam ammu omale eraomandit lubada ja seega järjest rohkemate inimestest ei pruugi mõista, miks see nii tõsine teema on.
Kurb on see, et ka kohalikud volikogu liikmed ei oska näha probleemi sisemusse ja nõustuvad kergekäeliselt näiliselt lihtsa raha toomisega valla eelarvesse. Lääneranna vald on üks nendest omavalitsustest, kes on otsustanud kehtestada maksimaalsed võimalikud maksumäärad. Alates 1. jaanuarist 2025 hakkas Lääneranna vallas kehtima elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlvikule maamaksumäär 1% senise 0,5% asemel. Maatulundusmaa paljude sihtotstarvetega (v.a elamumaa + õuemaa) jaoks jääb määr 0,5% ehk vana määr Muude sihtotstarvetega (v.a maatulundus- ja elamumaa) katastriüksuste jaoks tõuseb maks kuni 2% (senine oli 1%) maa maksustamishinnast. Vallavanem Ingvar Saare on öelnud, et eelarve tulu saaks suureneda tugevasti: näiteks praegu oodatakse maamaksu laekumist Lääneranna vallale ~ 560 000 eurot 2025. aastal vs ~ 390 000 eurot 2024.aastal. 170000 on suur summa, mida saab suunata koolide, teede, haljasalade jm teenuste parandamiseks. Loomulikult on vallal raha juurde vaja, aga see tuleb maaomanikele liiga valusa löögina.
Müstilisel kombel on riik maad oluliselt ringi hinnatud – põllumajandusmaa hind on tõusnud kordades, samal ajal kui mõni väike metsatükk alal, kuhu on kunagi varasemalt küsitud luba tuuleparkide püstitamiseks, ei maksa enam sisuliselt mitte midagi, kuigi selle peal kasvab ilus, terve ja tugev mets. 1 või 2% tunduvad pisikesed numbrid, kuid kui maa on ka mitteviljakatel aladel ebaloomulikult kõrgeks hinnatud, siis probleemid on garanteeritud.
Kõige raskemalt lööb maamaksu tõus just väikemaaomanikke, põllumehi ja väikeettevõtjaid. Põllumajanduses on sisendhinnad rekordiliselt kõrged, samal ajal kui toodangu kokkuostuhinnad on langenud aastate tagusele hinnatasemele. Kui sellele lisandub veel hüppeline maamaks, ei suuda paljud enam ots otsaga kokku tulla.
Ebakindlus oma tuleviku suhtes süveneb ka maal elavatel peredel, kes seni raskuseid trotsides kas on jäänud või tulnud maale, et elada puhtas keskkonnas. Inimesed saavad vallalt minimaalselt teenuseid, aga peavad maa eest maksma nagu elaksid nad linnas. Valdadel lihtsalt ei ole enam ei raha ega võimekust pakkuda maapiirkonnas elavale inimesele kvaliteetseid teenuseid – neid peab maainimene ise linnast leidma. See riivab juba väga sügavalt maaomanike õiglustunnet.
Veel üks tõsine probleem on see, et aina rohkem maad satub välismaalaste kätte. Praeguseks kuulub välismaalastele juba ligi 13% Eesti erametsadest ja veidi vähem põllumajanduslikust maast. EKRE on esitanud Riigikogus seadusmuudatusi, mille eesmärk on piirata metsa ja põllumaa müüki välismaalastele. Kui maa läheb kontrollimatult müüki võõrastesse kätesse, siis kaotame osa oma iseseisvusest. Maa on rahvusriigi kestmise alus – ilma selleta pole meil lihtsalt võimalust.
Milliseid lahendusi pakub EKRE:
-maamaksu tõusule tuleb taastada 10% aastane piirang
-kodualune maa peab jääma maksuvabaks
-soodsad tingimused maaomanikele, kes kasutavad maad põllumajanduslikult või metsanduseks
-riigipoolne toetus maa‐omanikele, kes täidavad maa säilitamisel suurt rolli, aga kelle maa ei saa tuua sisse olulist rahalist tulu
-Eesti maa ei kuulu müügiks välismaalastele – tuleb seada piirangud või vähemalt kindlad valikukriteeriumid (nt keeleoskus, kohustused maa kasutamises, kõrgemad maksumäärad)
Riik peab looma vallale päris tulubaasi, mitte panema ebanormaalselt suurt raskust maaomanike õlgadele. Maamaks ei tohi muutuda luksusmaksuks, mida suudavad maksta vaid suurettevõtjad või välisinvestorid. Eesti maa peab jääma eestlastele, maaelu peab olema elujõuline ja maksukoormus õiglane. Kui me seda ei taga, siis kaotame midagi palju enamat kui raha – kui eestlased on sunnitud oma maast loobuma, kaovad ka meie rahva juured.
Külli Lumi, EKRE Lääneranna osakond, haridusjuht