Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Rain Epler peaminister Kristen Michalilt, et ka Eesti kavatseb võtta Poolast eeskuju ja lükata tagasi EL-i rändepakti nõude võtta vastu Vahemere paadirändlejaid, kuna meil on ukrainlastest põgenikke niigi palju.
Rain Epler: “Poola kuuldavasti ongi saamas erandit nii-öelda rändepakti kokkulepetest, kuna Poola on selgelt välja öelnud, et nendel on väga suur Ukrainast vastu võetud sõjapõgenike hulk. Ma julgen praegu Lääne ajakirjanduse põhjal väita, et Poola saabki erandi, et ta ei pea pagulasi kvoodi alusel vastu võtma ja ei pea maksma ka seda 20 000 eurot, mida riigid peaksid maksma, kui nad pagulasi vastu ei võta. Minu küsimus on, kas ka meie koos Poolaga läheme välja samade sõnumitega ja palume endale seda erandit ja loodame seda saada ja taustal teeme tööd, et seda saada. Teatavasti Eestis on samuti väga suur Ukrainast tulnud pagulaste hulk ja seetõttu oleks igati põhjendatud, et koormus meile läbi selle rändepakti ja kvoodipagulaste jagamise kaudu oleks väiksem. See on siis minu esimene küsimus. Kas me läheme selge sõnumiga välja, et ka meile tehakse selline erand, mida Poola on küsimas?”
Kuna peaministri vastus oli täiesti mittemidagiütlev, täpsustas Rain Epler: “No eks vastamata jätmine on ka vastus. Mina loen sellest välja, et me ei plaani omalt poolt erinevalt Poolast välja minna konkreetse nõudmise või sooviga saada erand selles n-ö kvoodipõhiselt pagulaste jagamise teemas. Ma ju oma küsimuses ütlesin, et ma tean, et muid teemasid on ka ülemkogus, nendest ei ole vaja rääkida, sest nende kohta ma praegu ei küsi. See läks teist mööda.
Aga minu küsimuse teine pool on seotud kliimaeesmärkidega. Ma tulen jälle Poola juurde tagasi. Poola on üsna otse välja öelnud, et 2040. aasta eesmärk on ebamõistlik ja nemad seda täita ei kavatse. Me teame, et LULUCF-i sektoris, eriti metsa- ja maakasutuses, on Eesti saanud endale väga koormavad kohustused. Nüüd ma küsin jällegi, kas teil on plaanis peaministrina ülemkogule anda sõnum, et võiks Eesti kohustused üle vaadata, ja kas me oleme plaaninud Poolaga kuidagi seljad kokku panna, et üheskoos töötada selles suunas, et kliimaeesmärke ja nendest tulenevaid kohustusi vähendada. Teada on, et Eesti metsandussektor saab siin kõvasti pihta.
Ehk siis mul on konkreetne küsimus: kas teil on plaanis ülemkogul Eesti poolt sellekohane sõnum anda? Kas on plaanis seda teha koos Poolaga, öeldes, et kliimaeesmärkidest tulenevad kohustused peaksid leevenema ja et Eesti kohustused LULUCF-i sektoris tuleks väga selgelt üle vaadata ja neid korrigeerida?
Lisaküsimuses nentis Martin Helme: “Seda me oleme siin mitu korda tuvastanud, et meil on peaminister, kes on initsiatiivitu ja vaatab muudkui pealt kõiki asju. Ükskõik, mis mõni minister teeb või mis riigis juhtub, siis see kuidagi ei puutu temasse.
Ja nüüd tuleb välja, et europoliitikas meil on, sama muster kordub või jätkub. Me eeldame, et midagi juhtub. Me eeldame, et Poola võitleb ka meie eest välja meile mingisugused soodsamad tingimused või kvoodid. Aga kui ei võitle, mida siis me ise teeme?
Mul on lihtne küsimus, et kumba pidi praegu siis nüüd on, et kas meil on peaminister, kellel on initsiatiiv ja oma plaan ja eesmärgid, mida me käime Brüsselis pressimas, või me käime Brüsselis, peaminister käib Brüsselis lihtsalt korraldusi saamas. Ja kui meil on plaan ja initsiatiiv ja Eesti huvid, mille eest võideldakse, siis milles see seisneb, kuidas see väljendub?
Sest praegu väljendub see selles, et me läheme sinna, joome kohvikest, kuulame, mida teised räägivad, ja äkki poolakad teevad meie eest töö ära. Ja see ongi Eesti eest võitlemine või? Ausalt öeldes võiks palga jätta välja võtmata sellise asja juures.”