Kolmapäevases infotunnis tõstatas endine siseminister ja EKRE fraktsiooni saadik Mart Helme nn Saatse saapa probleemi.
Mart Helme: “Saatse saabas on seal olnud algusest peale ja teed ei ole sinna ehitatud ühel lihtsal põhjusel. Meil ripub õhus piirileping Venemaaga ja see saabas on n-ö vahetatav territoorium. Ma pidasin omal ajal Venemaaga läbirääkimisi ja meil keskendusid läbirääkimised põhiliselt maadevahetamise küsimustele, et kuidas need boniteedid ja metsasused ja kõik muud vahetused oleksid enam-vähem tasakaalus. Sellepärast ei ole sinna ehitatud ka teed. Praegu rääkida umbes niimoodi, et see on tegemata jäänud jne … Ei ole tegemata jäänud! Ei ole tahetud ehitada, sest tõenäoliselt tuleb mingil hetkel ikkagi piirileping ühel, teisel või kolmandal kujul ja siis tuleb need maad ära vahetada. Nii et see on üks selgitus.
Teine asi on muidugi see, et ma olen ise käinud seal Saatse saapas korduvalt, käisin Setomaal omal ajal – kui ma turismiga tegelesin – turismigruppidega, ületasime korduvalt Vene piiri, kohtusime Vene piirivalvuritega ja Vene piirivalvurid ütlesid lahkelt, et minge tagasi, muidu me peame teid kinni võtma.
Aga see hüsteeria, mille te olete praegu üles puhunud, on ju jälle poliittehnoloogiline. Vene piirivalvurid on seal relvadega liikunud kogu taasiseseisvunud aja jooksul ja ei ole seal mitte midagi erilist ega eriskummalist, et nad olid seal ka praegu. Lihtsalt nüüd võeti see üles ja keerati asjale vinti peale.
Aga mu küsimus puudutab üldiselt muidugi muud. Te olete siin ilukõneliselt rääkinud, kuidas me hakkame seal tohutuid piirirajatisi tegema, kuidas me kaitseme oma piiri ära, paneme seal draakonihambad püsti ja kaevame suure, sügava kraavi – kraav on pikk auk maa sees, nagu me kõik teame – ja siis Vene tankid ei saa enam edasi tulla. Aga mu küsimus puudutab hoopis sisejulgeolekut sellest aspektist, et vaat, me võime ju ehitada kindlust, aga kui barbarid on kindluse müüride vahel, siis need kindluse müürid ei kaitse meid. Meil on praegu siin viies kolonn. Äsja paljastati just üks kaitseliitlane, kes on näide sellest viiendast kolonnist.
Missugused on ikkagi valitsuse sammud, et meil selle viienda kolonniga õnnestuks toime tulla, kui Venemaa otsustab teravdada meil olukorda siseriiklikult nii, et see viies kolonn tuleb tänavatele?”
Peaminister Kristen Michali vastusest, kus ta eitas igasuguseid putinistlikke siseohte, jäi kõrvu vaid lause: “Viienda kolonni organiseeritud tegevust sisejulgeoleku ohustamisel või destabiliseerimisel kindlasti ei ole.”
Mart Helme jätkas: “Mul ei ole mingeid kahtlusi selles, et ka 1939. aastal meie jupo ehk julgeolekupolitsei teadis väga hästi, mida venelased teevad ja kes on nende agendid. Olid siin üsna veendunud, et nad tulevad sellega toime, aga siis selgus, et ei tule toime.
Küsimus ei ole ju selles, et me nopime välja mõne üksiku Venemaa huvides tegutseva inimese. See küsimus on selles, et meil on juba enne täiemahulise sõja algamist Ukrainas hinnanguliselt kuni 5000 inimest, kes on saanud väljaõppe, kellel on olemas relvad, kes võivad Eesti Vabariigi vastu välja astuda. 5000 inimest! See on väga suur number, Eesti väikese riigi kohta see on väga suur number.
Nüüd istub meil siin Eestis vähemalt 10 000, kui mitte rohkem, Ukrainast tulnud niinimetatud sõjapõgenikku, kellest paljud on tulnud läbi Venemaa ja kes peaksid võitlema oma riigi eest Ukrainas, aga ei võitle. Nad on põhimõtteliselt kutsealused, aga ega meie ei tea, kelle kutset nad ootavad. Aga võib-olla ootavad Putini kutsed, kes ütlevad neile, et nüüd, sõbrad, teete seal Eestis ühe korraliku märuli, võtate üle Stenbocki maja, mille peale läheb umbes 15 minutit. 15 minutit, et Stenbocki maja ära võtta! Ja kaamerate ees kuulutate välja Tallinna Vaba Linna. Ja Venemaa loomulikult tunnustab seda kohe. Ja siis me teeme samal ajal või paar tundi hiljem, teeme sama asja Ida-Virumaal, kuulutame ka välja autonoomse Ida-Viru ma-ei-tea-mis-asja. Ja ka Venemaa tunnustab seda. See on sisekonflikt, NATO ei sekku. Missugune valmisolek meil on?
Kui meie valitsus oli, siis me kavatsesime selliste asjade neutraliseerimiseks luua kriisireservi. 3000 meest oli see number, mida me tahtsime kindlasti püssi alla võtta, ette valmistada, varustada. Minu teada praegu seesugust kriisireservi meil ei ole. Mingeid samme on astutud, aga reservi kui niisugust ei ole. Missugune on siis ikkagi praegune valitsuse poliitika, et ka barbarid müüride vahel ei saaks riiki üle võtta?”
Küsimust täiendas Martin Helme: “Sellepärast me jauramegi immigratsiooni teemal. Sa siin ütlesid, et meil on parem julgeolekuolukord kui isegi rikastel Põhjamaadel. Jah, sellepärast et meil ei ole nii palju moslemeid, immigratsiooni Süüriast, Afganistanist ja teistest nendest riikidest sealtkandist. Ja sellepärast me jaurame ka selle immigratsiooni teemal, mis on tulnud idaslaavi riikidest viimase kolme ja poole aasta jooksul.
Suur-suur hulk nendest inimestest, keda meil siin ilusasti nimetatakse Ukraina pagulasteks, on tulnud läbi Venemaa ehk üle idapiiri. Kapo tunnistab avalikult, et ta ei suuda nende tausta kõigil sugugi mitte kontrollida. Õigemini nad ütlevad otse välja, et nad ei suuda neid kogumina kontrollida. Nad üksikuid noppeid võtavad välja, aga põhimõtteliselt suur mass liigub niimoodi, et nemad ei suuda seda kontrollida, kes on ja kes ei ole julgeolekuoht.
Eestist on viimase kolme aasta jooksul vähemalt 150 000 inimest läbi liikunud, kes on idaslaavi riikidest pärit. Neid ei ole kõik siia jäänud, aga me hinnanguliselt võime öelda, et neid on siin suurusjärgus umbes 100 000, kas alaliselt või mingil moel liiguvad edasi-tagasi Eesti vahet. Ja me ei tea nende tausta – no tegelikult ei tea, seda ütlevad meie julgeolekuasutused –, et ei ole võimelised hindama.
Eestis on moslemi kogukond kasvanud viimase kolme aasta jooksul umbes kolm korda. Kui sama kasv jätkub, siis meil on varsti sama seis, nagu on põhjamaises ja läänelikus Stockholmis, Berliinis või Brüsselis kuskil. See sisejulgeoleku probleem ei ole kirjanduslik mure, see on päris mure. Me võime ju mingeid teisi poliitilisi jõudusid süüdistada, et nad ajavad ühte või teistsugust juttu, aga riigi julgeoleku eest vastutab valitsus ja valitsusele alluvad julgeolekuasutused.
Meie ei küsi Plaan B või KOOS-i käest, me küsime peaminister Kristen Michali käest. Ma ausalt öeldes olen väga murelik, kui ma vaatan seda hoiakut, et kõik on hästi. Ma ei saa jagada seda hoiakut, et me ei peaks muretsema. Minu meelest politsei koosseisu on meil viimastel aastatel oluliselt vähendatud. Rahulolematus on suur nendes julgeolekuasutustes, et ei ole hästi.”