Kolmapäeval menetleti Riigikogus Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõud, mille järel sõna võtnud EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid nimetas seda avalikkuse lollitamiseks.
Varro Vooglaid: “Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes tuleb lihtsalt märkida, et see projekt on järjekordne näide sellest, kuidas demokraatia ideaali Eesti Vabariigis ei võeta tõsiselt. Seda ideaali deklareeritakse, alatasa sellest räägitakse, hästi palju, kui väga demokraatlik riigikorraldus meil on ja kui oluliseks me demokraatiat peame, aga kui tulevad konkreetsed sammud, konkreetsed ettepanekud, konkreetsed eelnõud, siis näeme, et need ei kajasta mitte seda deklareeritud ideaali ega püüa seda ellu viia.
Täna menetletakse eelnõu, millega muudetakse Vabariigi Presidendi valimise korda. Ja põhimõtteliselt on ette nähtud kaks peamist muudatust: kandidaatide ülesseadmise aega muudetakse mõnevõrra ja siis kehtestatakse kord, kuidas kandidaadid saavad ennast tutvustada, pidada väikese kõne enese tutvustamiseks.
Ignoreeritakse aga täielikult elevanti toas, mis seondub presidendi valimise korraga. Ja selleks elevandiks on loomulikult tõsiasi, et kuigi Eesti Vabariik on põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja endale ise riigipead valida ei saa. Ei ole saanud alates iseseisvuse taastamisest saati.
Ja miks ei saa? Ei saa sellepärast, et rahvas võib ju valida valesti. Ta võib valida endale presidendiks vale inimese, mis ei ole süsteemi kontrolli all hoidmise vaatepunktist sugugi hea stsenaarium. Tahetakse säilitada sellist olukorda, kus parteide kokkuleppel saab panna ametisse presidendi. Nii on see pikka aega olnud ja seda olukorda tahetakse säilitada.
See ei ole demokraatlik. Demokraatlik oleks see, et rahvas saab endale ise valida riigipea, veelgi enam, mitte ainult valida endale riigipea, vaid saab ka seada üles kandidaate. Piisava hulga kodanike allkirjade kogumisel saab öelda, et meie tahame seada üles sellise ja sellise kandidaadi, mitte üksnes valida nende kandidaatide seast, kes on ette antud.
Sellisena, ausalt öeldes, see projekt tundub natukene nagu naljakana, et mitte öelda rahva mõnitamisena. Näete, me täiustame! Siin on eelnõu tutvustuseski öeldud, et eesmärk on teha presidendi valimiste protsess rohkem avalikkust kaasavaks. Kui te tahate päriselt teha seda avalikkust kaasavaks, siis andke kodanikele õigus valida endale ise riigipea.
See ei ole ju ainuke probleem demokraatia printsiibi rakendamisega. Teatavasti rahvas ei saa algatada referendumeid Eestis, pole saanud alates iseseisvuse taastamisest, tegelikult alates juba 1934. aasta riigipöördest. Ei saa algatada referendumeid. Ainuke, kes saab algatada referendumeid, on Riigikogu. Ja Riigikogu teatavasti ei ole seda teinud juba rohkem kui 20 aastat. Varsti saab veerand sajandit täis ja ühtegi korda pole peetud vajalikuks anda rahvale võimalust otsustada ise ühegi riigielu küsimuse üle.
Teatavasti ei saa rahvas algatada parlamendis ka seaduseelnõusid. Ka see õigus on ära võetud, kuigi 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadustega oli rahval see õigus.
Edasi, ka Riigikogu valimiste kord on ju puudulik. Meil on e-hääletamise süsteem, mis on läbipaistmatu ja ebausaldusväärne. Samuti on häälte ülekandmise mehhanism, mis võimaldab parlamenti pääseda paljudel inimestel, keda siia tegelikult ei ole ju rahvas reaalselt valinud. Need inimesed, kes said rohkem hääli, jäävad välja, samal ajal kui need inimesed, kes said vähem hääli, saavad sisse. Ei kajastu ju siin ka see, et rahva enamuse tahtmine teostuks.
Samuti pole meil mehhanismi, mille kaudu kutsuda esile erakorralised valimised, mis võimaldab säilida sellisel olukorral, nagu praegu on, kus koalitsioonierakondi nendest kodanikest, kes üleüldse omavad parteilist eelistust, toetab vaid 14,5%. Valitsusparteisid [toetab vaid] 14,5%! Samal ajal kui opositsioonierakondi toetab 76,9%. See on meeletult väike toetus ja mitte midagi teha ei saa, lihtsalt needsamad inimesed, needsamad seltskonnad, needsamad parteid, kes on kodanike usalduse kaotanud, püsivad aga võimul edasi.
Teine probleem põhiseaduse vaatepunktist on see, et §-s 4 on ju deklareeritud võimude lahususe printsiip. Kuidas seal ongi öeldud? Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Kui oleks reaalselt soov korraldada riigi süsteem võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt, siis just nimelt tulekski anda rahvale võimalus valida endale ise presidenti, mitte nii, et Riigikogu seab ametisse presidendi.
See ei ole ju võimude lahususe põhimõtte teostus. Lahusus on just nimelt see, et rahvas seab ametisse presidendi, rahvas seab ametisse Riigikogu. Ongi lahutatud nende võimud sedakaudu, mitte nii, et üks paneb ametisse teise. Kui tahaks seda printsiipi järgida, oleks seda väga lihtne teha.
Mis on see peamine vastuväide, mis esitatakse sellele, et peaks sisse viima presidendi otsevalimise rahva poolt? Öeldakse, et see on kohane presidentaalsele riigikorraldusele, mitte aga parlamentaarsele, nagu kolleeg Lauri Hussargi seda natuke teiste sõnadega eelnevalt osutas. Tema ei toeta presidendi otsevalimise õiguse rahvale andmist, kuna Eestis on ikkagi parlamentaarne riigikorraldus.
Aga, head kolleegid, see ei ole ju tegelikult veenev argument, sellepärast et kui me vaatame, kuidas meie naaberriikides on see asi korraldatud, siis me näeme, et Soome ei ole presidentaalne demokraatlik riigikorraldus, Leedu ei ole presidentaalne riigikorraldus, Poola ei ole presidentaalne riigikorraldus. Kõikide nende riikide puhul on presidendi võimu piirid suhteliselt sarnased Eestiga. Mõnevõrra erinevad, aga mingisugust põhimõttelist erinevust ei ole.
Ometi, kõikide nende puhul on peetud võimalikuks anda rahvale võimalus valida endale ise riigipea. Soomlased saavad valida endale presidendi, leedukad saavad valida endale presidendi ja poolakad saavad valida endale presidendi. Kõikide nende puhul on presidendi peamised ülesanded – ma ei anna praegu ammendavat loetelu – seaduste väljakuulutamine või mitteväljakuulutamine ja parlamendile tagasisaatmine, riigikaitse kõrgemaks juhiks olemine, välispoliitika rolli täitmine, põhiseaduse muutmise algatamine, erinevad ametisse määramised, kohtunikud ja diplomaadid, suursaadikud jne. Ei ole mingisugust põhimõttelist erinevust. Nii et ei saa apelleerida sellele, et Eesti on parlamentaarne riik ja sellepärast meil ei oleks kohane anda rahvale võimalust endale ise presidenti valida.
Nii et lõppkokkuvõttes tuleks lõpetada ära see avalikkuse lollitamine, avalikkusele puru silma ajamine läbi selle, et me räägime, kui väga me demokraatiat siin kõik austame, olgugi et me tegelikult oma tegudega seda välja ei näita. Reaalselt demokraatia põhimõtteid järgides, seda oluliseks pidades tuleks taastada rahvaalgatuse õigus, rahvale anda tagasi parlamendis seaduseelnõude algatamise õigus, tuleks anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus, tuleks anda rahvale uuesti presidendi valimise õigus ja ka presidendikandidaatide ülesseadmise õigus ning tuleks taastada selline Riigikogu valimiste kord, mida näeb ette põhiseadus. See tähendab seda, et hääletamine toimub ühetaoliselt ja ühel konkreetsel päeval.
Kui tahame demokraatlikku riigikorraldust, siis ei ole raske leida vastust küsimusele, mida selleks päriselt teha tuleks.”