Öeldakse, et kui avastad end ratsutamas surnud hobusel, on mõistlik sellelt maha ronida. Sellega võiks iseloomustada tekkinud olukorda Pärnu lasteaedade toitlustamises.
2. juunil võttis Pärnu linn kasutusele uue lasteaedade toitlustusmudeli. Toit valmistatakse suurköögis, viiakse lasteaedadesse penokastis, hoitakse pikalt kuumana ja vajadusel soojendatakse veelkord sobivale temperatuurile. Selline süsteem valiti eesmärgiga saavutada efektiivsus ja kulude kokkuhoid.
Kulude kokkuhoiu asemel saime hoopis tarneahela, mis ei taga lapse arenevale organismile kvaliteetset ja tervislikku toitu. Süsteem, mis sobib täiskasvanute toitlustamiseks restoranis või koolides, ei pruugi sobida lasteaialastele. Lapsed vajavad värsket toitu, lihtsamat ja hoolikamalt läbimõeldud menüüd ning toiduvalmistamisviisi, mis ei sea arenevat organismi igapäevaselt liigse koormuse alla.
Linnavalitsus, toitlustaja ja lapsevanemad on istunud ühe laua taga. Probleemidest on räägitud. Ometi ei ole midagi sisulist muutunud. Toitlustaja ning linnavalitsuse seisukoht, et „toidu kvaliteediga probleemi ei ole“, ei vasta paljude perede kogemusele. On tekkinud olukord, kus teenuse pakkuja ja tellija ei näe seda, mida kogevad iga päev mitmed lapsed ja nende vanemad.
Katsetamine lastega ja laste tervise arvelt on lubamatu! Just selline eksperiment kestab Pärnus juba viiendat kuud. Isegi kui probleem puudutab väidetavalt vaid väikest osa lapsi, peab see olema piisav põhjus süsteemi ümberhindamiseks. Laste tervise küsimuses ei tohi kehtida reegel, et kui enamusel probleem puudub, siis probleemi ei ole“ – iga okas loeb!
Nii mitmedki lapsevanemad on otsustanud ise olukorra lahendada, võttes lapsed hommikusöögilt ja õhtuootelt ära ning jättes igal võimalusel lapse lasteaeda viimata. Kõik me saame aru, et pikemas perspektiivis ei ole selline lähenemine jätkusuutlik. Laps jääb ilma lasteaias toimuvast ning pere sissetulekud kannatavad. Rääkimata faktist, et lasteaia kohatasu nõutakse siiski jätkuvalt täismääras, samal ajal, kui ei suudeta tagada lasteaiateenuse kvaliteetset ja täies mahus toimimist.
Varasema süsteemi taastamine ei ole lihtne ega odav. Probleemi lahendamata jätmist ei saa aga õigustada olukorra keerukuse ja kulukusega. Lahenduse elluviimine paistab takerduvat poliitilise tahte puudumisse. Põhimõtteliselt tuleb otsustada, kas ollakse näoga eelarve või inimeste poole.
Linnal on olnud piisavalt aega tunnistada, et valitud toitlustusmudel ei taga soovitud tulemust ning võtta vastutus ja teha otsused selle muutmiseks.
Püsides kulinaarsetel lainetel. Valimistel kõlavad ilusad loosungid tervislikust toidust lasteaias ja muutuste vajadusest Pärnus. Samal ajal liigume aga elevantide ja kuurortlinna kuvandist kindlal sammul edasi hoidiste klassikasse. Inimeste probleemidesse suhtutakse kui kurkide marineerimisse – paneme purki, las seisavad ja laagerduvad seal, küll kunagi avame ja vaatame – võibolla ka lahendame.
Linna juhtimine loob Pärnust kuvandi, mille põhjal võidakse valida, kus oma lapsed tulevikus üles kasvatada. Mida kauem venitatakse, seda suurem on tõenäosus, et lastega pered hoopiski lahkuvad. Tõenäosus, et nad naasevad, on väike.
Valija andestab eksimuse – eksimine on inimlik, kuid ei unusta seda, kuidas valijatesse suhtutakse, suheldakse ja probleeme lahendatakse. Kas see on Pärnu uus reaalsus järgneval neljal aastal?
Artikli autor Kaupo Tuuling kuulub ja kandideerib Pärnu kohalikel omavalitsustel EKRE valimisnimekirjas.