Pärast 2021. aasta jaanuaris toimunud kaporatuuri võimupööret on Eestit erinevate käsilaste abil valitsenud Reformierakond. Seda aega on iseloomustanud järjekindel majanduse allakäik.
Kurja juureks on absurdne rohepööre, mille nürimeelse järjekindlusega pealesurumine ajas otsekohe elektrihinna üles, samuti ka kütusehinnad. Ent valitsus ei võtnud mitte midagi ette – väide oli, et midagi ei saavat teha, turg olevat selline. Loomulikult olevat energiahindade järsu tõusu tõttu kallinenud toidu ja tarbekaupade hinnad samuti „turumajanduslik paratamatus“ ja ikka ei saavat midagi teha.
Lisaks on alates 2022. aastast riiki ilma igasuguse kontrollita lastud kõvasti üle 100 000 idaslaavi immigrandi, kelle peale kulub jällegi tublisti maksumaksja raha. Mis tähendab, et Eesti kodanikele jääb sellevõrra vähem. Oleks ju võinud arvata, et vähemalt Eestit tabanud põgenikelaine mõjul muudab Reformierakond veidigi oma ülimalt jäikasid põhimõtteid, et aidata nii Eesti inimestel kui tulijatel paremini toime tulla, ent mitte kui midagi ette ei võetud!
Kõigele sellele lisaks püütakse Reformierakonna juhtimisel nüri järjekindlusega eelarvet tasakaalu saada, mis tähendab jõhkraid kärpeid jällegi tavakodaniku arvelt. Täiesti sobimatu sellesse poliitikasse on kurikuulus „maksuküüru kaotamine“, mis nõuab riigieelarvest hoopis suuri lisakulusid ja peale piiratud hulga kõrgepalgaliste kellelegi kasu ei too.
Siis veel täielik petukaup nimega Rail Baltic, vastutustundetu välisabi jagamine vasakule ja paremale jne. Ehk nagu ütles Mart Võrklaev – „raha kulub igale poole“.
Ajaloost meenutab säärane majanduspoliitika esmalt stalinlikke viisaastakuid, mil suurt Nõukogudemaad Stalini juhtimisel kiirtempos industrialiseeriti ja kollektiviseeriti. Selge paralleel tekib praeguse rohepööramisega, mida samuti ülevalt (otse Brüsselist ja varem ka ookeani tagant) jõuga peale surutakse, rääkides kõigile rahvastele muinasjutte õnnelikust tulevikust „15 minuti linnades“. Nõukogude tegelikkus oli mäletatavasti hoopis teine – totaalne viletsus, puudus ja igasugune vabaduse puudumine.
Bolševike strateegiline eesmärk oli võimalikult kiiresti üles ehitada sõjatööstus, mida vajati Euroopale kallaletungimiseks nii kiiresti kui võimalik. Kuna sõjatööstuse ülesehitamiseks vajati esmalt välisvaluutat, siis müüs Stalin välismaale kõike, mida müüa andis – tsaaririigilt ülevõetud varandustest metsa ja viljani.
Üks peamisi teraviljaga varustajaid oli Ukraina, kus puhkes aastatel 1932-33 tohutu näljahäda, mis on ajalukku raiutud holodomori nime all. Nagu Viktor Suvorov on kirjutanud – kui Stalin oleks müünud vilja välismaale kasvõi üks miljon tonni vähem, poleks näljahäda olnud. Ent bolševike unistus „teisest imperialistlikust sõjast“ oleks siis kaugemale lükkunud ja seda ei tohtinud ju juhtuda!
Nii kutsutigi täiesti teadlikult esile koletu katastroof, mis on ka üks suurimaid inimsusevastaseid kuritegusid läbi ajaloo üldse. Stalinile ei läinud lihtsalt absoluutselt korda, mis tagajärjed tema poliitikal on, sest eesmärk pühendab abinõu… ja eesmärgiks oli ju kogu inimkond „suure õnneni“ viia. Ukrainlased pole seda „suure õnne“ loomise katset unustanud. Holodomori muuseum Kiievis on selle tõestuseks.
Isegi 70-ndatel ja 80-ndatel kui suhtelise heaolu tingimustes oli ka okupeeritud Eestis võimalik nälga tundmata ära elada vaid siis, kui umbes pool vajaminevast toidust ise kuskil toota õnnestus – ehk siis ise maal elades või maalelavate sugulaste-sõprade-tuttavate juures. Vaielda pole siin midagi, sest Brežnevi ajastu lõpuaastatel kuulutas Partei miskipärast välja lausa eraldi toitlusprogrammi…
Ent rohepöörajad, kelle ideed on sama hullumeelsed kui olid bolševike omad, ei ole ajaloost mitte midagi õppinud. Nende haigeid ideid tahavad ka poliitoravad läbi suruda, kuigi on täiesti selge, millega see lõpeb. 2024 Lääne-Euroopas toimunud farmerite protestidel kasutatud loosung „pole farmereid, pole toitu“ võttis selle väga hästi kokku. Muidugi ei hooligi psühhopaatidest rohehullud sellest, vaid ütlevadki, et inimesi ongi maakeral juba liiga palju. Ka Stalini ja tema käsilaste jaoks oli näiteks ukrainlasi „liiga palju“…
Sügisel 2023 võis Hollandis näha tänavate ääres reklaame, mis kutsusid kõiki oma CO2-„heidet“ piirama. Hollandi valijad vilistasid selle mäletatavasti välja. Donald Trumpi juhtimisel on USA lõpetanud igasugused roheutoopilised projektid ja naasnud tervemõistusliku majanduspoliitika juurde.
Eesmärk iga hinna eest eelarve tasakaalu viia tuletab jällegi meelde Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceaucescu soovi samamoodi iga hinna eest lahti saada Rumeenia välisvõlgadest. Tundub samuti olevat ju igati hea eesmärk, ainult et kas selle elluviimise hind ka seda väärt oli? Rumeenlased maksid selle eest äärmiselt viletsa elatustasemega, millega võrreldes samal ajal (1980-ndatel) oli elu okupeeritud Eestis vaat et heaoluühiskond. Samal ajal kulutati hiigelsummasid Bukaresti hiiglasliku palee ehitamiseks, sellele monstrumile pole praegugi mingit korralikku rakendust leitud. Vägisi tulevad meelde mõned praegused eestimaised absurdiprojektid.
Välisvõlast Rumeenia lõpuks ka vabanes, ainult et rahvas oma „palavalt armastatud“ juhile küll tänulikkust üles ei näidanud. Kui 1989. a. sügisel kogu idablokk mässama hakkas, otsustas Rumeenia kommunistlik süvariik iseenda päästmiseks Ceaucescust ja tema abikaasast vabaneda. Mõlemad pandi mäletatavasti sõna otseses mõttes seina äärde.
Paraku ei suvatse reformierakondlased ajaloost mitte midagi õppida, vaid väidavad järjekordselt nüri järjekindlusega, et kui midagi läkski valesti, olid lihtsalt „valed inimesed“ eesotsas – ideed olid ju ikkagi „õiged“. See on tüüpiline kommunistide jutt, mida on samuti terve läänemaailm endiselt täis.
Nii rohepööre kui eelarve iga hinna eest tasakaalu viimine on ka eraldi võttes lausa psühhopaatlikud ettevõtmised. Veel enam on seda mõlema üheaegne jõuga läbisurumine. Paraku on Reformierakonna „kindlatest kätest“ häbimärgistamata jäänud vaid üks erakond ja see on muidugi EKRE. Ühegi teise jõu – ka nende, keda veel Toompeal esindatud polegi – puhul ei saa kindel olla, et nad tegelikult tahavad üldse valitsevat kurssi muuta. Ehkki enne valimisi lubavad nad seda kõik, oleme selliste juttu juba varem tüütuseni kuulnud. Vaid EKRE puhul pole kahtlust, et tema lubadused ka peavad ning reformierakondlik psühhopaatlik suhtumine Eesti inimestesse saadetakse ka päriselt ajaloo prügikasti.
Taavi Pärtel
EKRE kandidaat nr. 368 Tartu linnas