Eestis on kas teadlikult või pealiskaudsusest valja kujunenud praktika, kus tegelikke protsesse ähmastatakse, et lihtkodanik saaks reaalselt toimuvast võimalikult vähem aru. Seda korraldab näiteks statistikaamet, tõese pildi eest üritab võidelda konjunktuuriinstituut.
Kunagi räägiti palju “esimesest” ja “teisest” ehk eliidi-nomenklatuuri ja rahva Eestist. Tollal kuulus esimesse neist võimueliit ning igasugused aferistid ja ärastajad, kümne-miljoni-dollari-mehed. See oli väiksem kamp, kui on “esimeses” Eestis praegu.
Praegu on seal lisaks võimueliidile ka ametnikkond ehk need, kes töötavad avalikus sektoris, samuti majanduse kõrgtehnoloogiline sektor – seal kerkivad palgad ka praegu, kriisiajal. Eestis on tõesti olemas need, kellel läheb selles riigis hästi, neid võib olla kusagil kolmandik. Tänu nendele elab ka kaubandussektor hästi – ringi vaadates ei näe, et poed eriti tühjad oleksid.
“Teine” Eesti on ülejäänud kaks kolmandikku rahvast. Osa neist saavad veel talutavalt hakkama, osa tõmbab ennast koomale ning päris suur osa, kolmandik kõigist, on langenud või langemas lausvaesusesse. Need on kaudsed hinnangud. Reformierakonna maksutõusupoliitika räsib “teist” Eestit rängalt.
Kahjuks on pildis ainult “esimene” Eesti, kelle edu, õitsengut ja hakkamasaamist propageerib ka peavoolumeedia, nende järgi kujundatakse pilti Eestist, nende hääl kõlab ajakirjanduses, nemad käituvad küüniliselt ka ülejäänute osas – näiteks Tallinna ümbruse uusarenduste rahvas, kelle kodude juurde kunagi tuulikumonstrumeid ei püstitata, kritiseerib mõnitavalt neid, kelle kodu juurde tuulepark või laskeala tuleb.
“Teine” Eesti eduloo juurde ei pääse. Kui palju kirjutab meedia vaesusest Eestis? Väga harva ja ka siis mõnitavalt, Bocki-meeste raames, jätmaks muljet, nagu oleks allakäigus süüdi vaid nemad ise. Vaeste elu meediasse ja ühiskonna ette ei jõua, “puudub avalik huvi”, kui tsiteerida riiklikku propagandat.
Stabiilseteks peetakse riike, kus on väike protsent püstirikkaid ja lausvaeseid ning suur kiht keskklassi. Ebastabiilsus saadab riike, kus on vähe rikkaid, väike keskklass ning tohutult vaeseid.
Eesti liigub stabiilsest variandist kiiresti ebastabiilse variandi poole. Seejuures ärgem unustagem, et Eesti keskklass pole enam peamiselt väärtuste loojad (sest majandus on “pekkis”), vaid maksumaksja raha nautiv ametnikkond avalikus sektoris, neid võib nimetada ka nomenklatuuriks või riigiaadliks.
Uued Uudised