Rakvere linnavolikogu selle koosseisu viimasel istungil juhtus nii, et volikogus ainuvõimu nautiv Isamaa, kes on harjunud koos oma ekskeskerakondlastest liitlastega kõigest ja kõigist arrogantsi saatel üle rullima, sai stiilselt vastu nina. See näitab konkreetselt, et ka opositsioonis on võimalik asju otsustada või mõni kehv otsus ära hoida.
Nimelt, kui hääletusele tuli punkt, millega taheti Rakvere linnavolikogu esimehele, linnapeale ja palgalistele linnavalitsuse liikmetele töötasude, lisatasude ja hüvitiste määra muuta, pidi asjasse puutuv volikogu esimees Mihkel Juhkami (ikka Isamaa) saalist lahkuma. Et koalitsiooni leerist puudus niigi kaks liiget, jäi jõudude vahekord 9:9.
Opositsioon võttis vaheaja, päevakorrapunkt pandi hääletusele ning kuna tulemus jäi viiki ehk ettepanek enamhääli ei saanud, ei läinudki see läbi.
Määrusega taheti muuta linnavolikogu esimehe, linnapea ja abilinnapeade mobiiltelefoni ametialane kasutamine limiidivabaks, lisaks puudutas see auto kompensatsiooni muutmist, nägemisteravuse vähenemisega seotud hüvitisi, avaliku rahvaspordiürituse osavõtutasu; sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega või massaažiga seotud kulutusi; kulutusi hambaravi, taastusravi, psühholoogilise ravi, füsioteraapia või logopeedilise ravi raames ja koguni toitumisnõustamise teenuseid.
EKRE neljaliikmeline saadikurühm ega ka ülejäänud viis opositsiooniliiget ei pidanud õigeks, et seda kõike tahetakse teha olukorras, kus Rakvere linnajuhtidel on niigi kõrgeimad palgad.
Iseäranis pälvis EKRE tähelepanu punkt, kus äraoleva linnapea ja abilinnapea ülesannete täitmise eest määrab lisatasu linnapeale linnapea ise (sic!). Eraldi küsimus on see, miks üldse peab saama seda nii suures ulatuses selliste palkade juures.
Kusjuures see eelnõu oli juba üle käidud pärast õiguskantsleri eelnevat kriitikat, kui ta tegi EKRE kaebuse peale volikogule ülesandeks see määrus korda teha. Ometi tõi Isamaa volikogu ette ikkagi vildaka määruse, kuid neile ootamatult see läbi ei läinud.
Selle koosseisu viimasel volikogu istungil oli arutlusel veel mitu punkti ning lõpuks vastas linnapea Trin Varek (ikka Isamaa) ka meie arupärimisele just sellesama teema kohta ja need vastused olid stiilis tule-eile-meile.
Pärast korraldati ka veidi pidulikum koosviibimine, kus vaidlus mõnda aega vabas vormis edasi vältas.
Aga jah, neli aastat Rakvere linnavolikogus on läinud lennates. Kui ma toona esmakordselt kohalike omavalitsute valimistel osalesin, olles eelnevate ajakirjanikuna töötanud aastate jooksul näinud piisavalt kohaliku poliitika köögipoolt, ei suutnud mind suurt miski üllatada.
Valimistel saavutasid Isamaa alla koondunud munitsipaalpoliitikud küll üheksa kohta, kuid linnapea koht läks Keskerakonda. Mõni aeg hiljem ei olnud neil mingeid süümekaid rohelised lipsud ja kleidid siniste vastu vahetada, sest in corpore joosti pärast Keskerakonna pooldumist Isamaasse üle.
Nõnda tekkis volikogus omapärane olukord, kus jõujooned justkui muutusid, kuid kestis edasi koalitsioonileping, millele oli alla kirjutanud Keskerakond, keda esindas vaid üks liige ja seegi opositsioonis.
Päris külanõukogu see küll polnud, kuid uhke laua taga hääletades näed, kuidas opositsioonist lihtsalt üle sõidetakse ja seda üleolevate repliikide ning targutuste saatel a la „koputame ära, mis siin jaurata, asi on niikuinii otsustatud“. Selline suhtumine tekitas küll trotsi, kuid seda enam ka võitlustahet.
Kui Isamaa nüüdne loosung kõlab, et „Eesti vajab muutust!“, siis tõsi ta on – Rakvere vajab muutust! Ja seda paljuski just asjaajamise juures, väga palju on läbipaistmatust, onupojapoliitikat, minevikuvarje. Esimesena tuleb loobuda kolmandast abilinnapeast.
Sellest johtuvalt on opositsioon esitanud ka ridamisi arupärimisi, on kritiseeritud meedias ning kirutud kuluaarides, linnapeale esitati ka umbusaldus.
Pealtnäha on ju kena – ehitatakse ja õitsetakse, kuid see on vaid pealispind. Sibulat koorima asudes ajab see kõik nutma.
Vaadakem, mis toimus Rakveres lasteaedade ühendamisega, kuidas valitakse linna allasutuste juhte, millises stiilis vallandati teenekas muusikakooli direktor, mismoodi sõideti üle Pärdi muusikamaja naabritest, kes maeti pimedusse, kuidas toimus tennisehalli lõpetamine ja kõik muu, kusjuures osa kriitikat puudutab juba varasemaid linnajuhte. Aga kõik need aastad on just Isamaa lipu alla rivistunud kakud need, kellest mõni seal juba 30 aastat kügelenud. Nii ongi kujunenud linnajuhtimisse mugavuse, laiskuse ja ülbuse segu.
Tuleb tunnustada linnapea Triin Varekut siiski selle eest, et ta hiljutisel linna esinumbrite debatil ka ise viga tunnistas küsimuses, mis puudutas Ukuaru nimepaneku olematut kommunikatsiooni ja avalikkuse kaasamatust. Aga see on ainult kosmeetika.
Esitasin erakonna nimel ka ise linnapeale näiteks arupärimise 2022. aasta juunis punamonumendi teisaldamise asjus Rakvere kesklinnast. Mõne aja pärast see sealt eemaldatigi koos säilmete ümbermatmisega nagu kord ja kohus.
Just selle obeliski kohale oleks sobinud paremini ka riigigümnaasiumi hoone, mis nüüd uhke kontserdimaja esist platsi kägistab.
Ehitada on tore, laenu võtta võib nii, et silm ei pilgu, aga tegelikult teavad kõik, et Rakvere suurim probleem on inimeste vähesus. Kui tänaval korraga nelja-viite inimest näed, mõjub see nagu meeleavaldus. Kellele me neid keskuseid ja halle ehitame, kui inimesi pole või nad lihtsalt ei jaksa majanduslikult väljas käia. Lääne-Virumaa paistab silma madalaimate palkade poolest… Jah seesama linnajuhtide palkade tõstmine tõstab keskmist, aga need on seotud alampalgaga. Ja nii see lumepall veereb. Tavalist inimest see ei aita.
Meil tuleb atraktiivsust lisada eeskätt taskukohaste elamispindade näol, et noored jalga ei laseks ja mujalt Eestist siia kodu luuakse, tuleb ettevõtlust arendada, noortepakett välja töötada – nii lihtne, kui see öelda ja raske kui teha ei ole. Elukeskkond ise on ju super.
Selleks, et kaubahallis chillida, tennist mängida, spaas kümmelda või sümfooniat kuulata, on vaja raha. Paraku on Rakveres kerge kulutada, aga raske teenida.
Aarne Mäe, EKRE kandidaat Rakvere linnavolikokku