Valimiste ajal üritavad vasakliberaalse kalduvusega poliittegelased suruda valijatele peale nn triibulisi nimekirju, kuid selle nahka väga minna ei maksa, valida tuleb tegude, mitte soo järgi.
BNS kirjutab: “Eesti Kongressi, Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee omaaegne liige Liia Hänni on seisukohal, et pealinna elukorraldust takistab poliitiline rivaalitsemine. /…/ “Praegu on Tallinna volikogus napilt veerand naisi. Ehk aitaks naiste suurem esindatus mõttetut vastandumist vähendada. Rohkem naisi volikogusse oleks igal juhul samm põhjamaise pealinna suunas. Tallinna valijatel on võimalus see samm astuda,” pakub veteranpoliitik enda postituses välja lahenduse.”
Phyllis T. Smithi raamatus “Mina, Livia” arutleb nimitegelane, Rooma esimese keisri abikaasa Livia Drusilla: “Huvitav, kui paljud naised aegade algusest saadik on arvanud, et kui naistel lastaks vaid maailma valitseda, saaks sellest hoopis parem paik. Tõesti, kas on olemas naist, kes mingil ajal poleks niimoodi mõelnud? Loomulikult mõtlesin minagi. Uskusin kahtlusteta, et naised pole nii verejanulised kui mehed. Siis kohtusin Fulvia, Marcus Antoniuse naisega…”
Naised pole halvemad poliitikud kui mehed, aga ka mitte paremad. Poliitika ei tunne sugu, vaid poliitilist kemplust ja selles on naised üliosavad. Meenutagem omi “amatsoone”.
Kaja Kallas ajas peaministrina ülidestruktiivset poliitikat. Euroopa Liidus kurdetakse tema ülisõjakuse üle. Eestis on ta meelde jäänud ülestunnistusega, et tema ja Reformierakond ei rääkinud Riigikogu valimiste ajal kavandatavatest maksutõusudest, sest see olnuks ebapopulaarne ja jätnuks nad paljudest häältest ilma. See naine on ju otsene petis! Tema destruktiivsus ilmnes ka pidevates jagelustes Riigikogu kõnepuldis või irvitavates ütlustes “oletegi kaua nautinud odavat elektrit”.
Johanna-Maria Lehtme korraldas poliitprojektile Eesti 200 võimsa valimisšõu ja vedas valimistel Riigikogusse terve hulga “kahesajatajaid”, kuigi juba siis oli Ukrainale annetatud rahade “vasakule minek” teada. See naine on ehtne vargaplika.
Kui Kersti Kaljulaid presidendiks sai, oli tema esimene samm destruktiivne – ta loobus riigipeade ametisseastumise vaimulikust protseduurist, tekitades nii kohe vastasrinna konservatiivse leeri näol, edasi aga oligi ta vaid vasakliberaalse Eesti president. Temast sai ühiskonna lõhestaja, mitte ühendaja, nagu presidendilt oodatakse.
Liisa Pakosta on ühiskonna silmis inimene, kes toob võõrvangid Eestisse. On loomulik, et rahvas ei taha võõraid kurjategijaid enda juurde ja ta ei taha ka seda, et Eesti teeniks raha võõraste kurjamite kantseldamisega. Aga moslemivangid toob Eestisse naine – see jääb kindlasti meelde ja mitte heas mõttes.
Kristina Kallas on eestlaste seas ebapopulaarne juba ütlusest, et põlisrahvale jäägu ainult pastlad ja kannel. Nüüd aga juurutab ta hariduses süsteemi, mis peaks venelasi justkui eestistama, tegelikkuses aga venestab eesti lapsi. Tema käe all muutub kogu haridusmaastik, kus kaotatakse eksamid, ullikeste tootmiseks. Nii Pakosta kui KriKa propageerivad aktiivselt sooideoloogiat.
Perearstist poliitik Karmen Joller on eriti hea näide sellest, et naised mõjuvad poliitikas halvasti: ta on kas palavalt armastatud või tuliselt vihatud, sõltuvalt inimeste maailmavaatest. Temasugune inimene ei rahusta maha ühtegi vastasseisu, vaid võimendab neid. Joller paistab silma ka nõudmistega talle mittemeeldivaid inimesi või ühendusi represseerida.
Liia Hänni võib arvata mida iganes, aga naised ei too poliitikasse rahu. Ka maailm on liiga polariseerunud, et see toimiks. Praegu on pigem näha, kuidas näiliselt heade asjade eest võitlevad naised satuvad ruttu revolutsioonide veristele barrikaadidele. Praegu tasub lugeda kommentaare valimislugude all ja sealt on kohe näha, kuidas õeluses pole meestest naistele vastast.
Huvitav, et sots Hänni räägib “põhjamaisest pealinnast”, mis on sees Reformierakonna valimisloosungis. Võõraid täis Helsingi ja tulistamistest kõmisev Stockholm küll ei kutsu “põhjamaised” olema.
Uued Uudised