20.10.2025
Isegi kohalikud valimised ei tõmba enam…
Igast viiest inimesest käisid valimas kolm, kahele olid ka oma kodukandi valimised “savi”. Ilmselt viitab see sellele, et Laulva revolutsiooni ideaalidest taganenud riik pole paljudele enam “oma”.
2021. aastal käis hääletamas 54,7 protsenti kõigist hääleõiguslikest inimestest, sel korral ulatus valimisaktiivsus 59,2 protsendini. Natuke paremaks osalus läks, aga 40% valijatest ikkagi välja ei tulnud.
Politoloog Rein Toomla nendib Postimehes, et pisut kasvanud valimisaktiivsuse kõrval tuleks mõelda ka sellele, miks ligi 40 protsenti Eesti inimestest otsustas hääletamata jätta.
“40 protsenti on väga suur hulk inimesi, kellele valimised korda ei lähe. Kohalikud valimised võiksid olla ju sellised, mis puudutavad inimesi rohkem, sest kõik on huvitatud sellest, et teedevõrgustik oleks korras,” ütles Toomla.
Politoloog nendib, et kui me ei tea, milles asi, siis ei saa seda ka parandada. Ta pakub hüpoteetiliselt välja, et “väga paljudel Eesti inimestel on ükskõik, mis ühiskond ja meie riik on – see on erakordselt küüniline, aga tõenäoliselt on neid, kes nii mõtlevad.”
Ei ole siin midagi küünilist – vallad on tehtud nii suurteks, et inimesed puutuvad üsna vähe võimuga kokku. Riik on kohalikud omavalitsused rahaliselt sandi rolli jätnud, mistõttu valdadel ja linnadel on vähe võimalusi midagi korda saata, samas on just nemad kõige eest vastutama pandud. Inimesed ei pruugi vallavõimus abi näha.
Ka valdades on süvenenud lõhe rahva ja võimu vahel – näiteks Läänerannas käis vallavalitsus oma koolirahvaga kohut, kulutades sinna maksumaksja raha, mis võinuks minna Metsküla koolile. Mitmel pool juhib vallavõim tuulearendusi, samas kui rahvas tuuleparke ei taha.
Ka riigi tasemel on toimunud arenguid, mis on rahvalt võtnud oma riigi tunde. Täielikult on hüljatud Laulva revolutsiooni ideaalid – NLKP venestamispoliitika on taas täies hoos, kui Reformierakond on viimased neli aastat venekeelset võõrtööjõudu sisse vedanud. Võim aga, mis tuli Moskvast Tallinnasse, lahkus sealt taas Brüsselisse.
Riik on Reformierakonna aegadel täiega rahvast üle sõitnud, seda nii laskealade laienduste, tuuleparkide, maksutõusude kui paljugi muu osas. Osa inimesi võitleb selle teerulli vastu, aga väga paljud on ära näinud, et see on lootusetu võitlus, nad pole võitlejad, eriti nähes, kuidas seaduandlus muudetakse üha piiravamaks, jälgivamaks ja karistavamaks.
See riik ei austa enam peresid ja lapsi, vaid seab esikohale meeste õiguse ajada käsi teise mehe püksi, muuta sugu, olla sootu olevus, vihata mehi… kes tahaks sellise ebardliku ühiskonna nimel pingutada?
Võib uskuda küll, et 40% inimestest ei tunne, et see riik on nende oma. Maksutahe neil on, sest muidu võetaks neil kohe kõri pihku, aga valimistahet enam pole ja ilmselt ka mitte kaitsetahet.
Riigiaadel aga naudib palgatõuse ja suvepäevi.
Uued Uudised