Eesti kohtusüsteem logiseb ja ussitab

Kunagi lubas EKRE kohtunike pead veerema panna ja tekitas sellega osale ühiskonnale šoki, kuigi ei mõelnud seda sõna-sõnaliselt. Aeg on näidanud, et kohtusüsteem ussitab ja mitte vähe, kunagi tuleb seda paratamatult läbi pesta.

BNS vahendab: „Tallinna Ringkonnakohus tühistas reedel osaliselt Pärnu maakohtu otsuse ja leidis, et… Vjatšeslav Leedo ja teiste süüdimõistetute teo asjaolud ning isikud ei ole sellised, mis õigustaks karistuse täies ulatuses tingimisi kohaldamata jätmist. /…/ Ühtlasi tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, mis puudutas kannatanu menetluskulude hüvitamist, ning mõistis kannatanu kasuks välja maakohtuga võrreldes oluliselt suurema hüvitise.“

Eesti kohtupraktikas on tavaline, et erinevad kohtuastmed tühistavad üksteise otsuseid. Miks erinevad instantsid teevad erinevaid otsuseid, kuigi seadusandlus on kõigi jaoks sama? Kas ühel kohtuastmel jääb nägemata midagi, mida teine näeb? Või tõlgendavad nad asju erinevalt? Kas osa kohtuid teeb sellest lähtuvalt ebakvaliteetseid otsuseid? Kas mõni kohtunik on karmim kui teine? Või ebakompetentsem? Miks osa kohtuid teevad tühja tööd, kui nende otsused tühistakse? Selliseid küsimusi on palju…

Muidugi on teatud mõttes tegu ka järelvalvega, aga neid kohtuotsuseid, mida vaidlustatakse ja tühistatakse, kipub juba nii palju olema, et see seab kahtluse alla kohtusüsteemi efektiivsuse ja objektiivsuse üldse. Ja muidugi tekib kahtlus selles, et kohtud teevad riigivõimu tellimustöid.

Leedo ja tema kaaslaste puhul jääb paratamatult mulje, et keegi leidis, nagu oleks karistus liiga leebe ja mehed tuleks natukeseks ajaks ikka kinnimajja ka kinni panna. Ehk „isikud ei ole sellised, mis õigustaks karistuse täies ulatuses tingimisi kohaldamata jätmist…“ Ka Porto Franco juhtum leidis peaaegu õigeksmõistmise, aga keerati siis tagasi ja lajatati ikkagi täie rauaga…

Miks ja millised ettevõtjad kohtu alla satuvad? Reformierakonnal on meeletult skandaale, alates 10 miljonist dollarist ja VEB Fondist, aga need ei jõua peaaegu kunagi isegi mitte uurimiseni, rääkimata kohtust. Opositsiooniga seotud inimeste vastu algatab prokuratuur uurimise mängleva kergusega (näiteks Parvel Pruunsild) ja lajatab siis täie rauaga. Poliitikas on täiesti vaikinud Lauri Läänemetsa sahkerdamised kuluhüvitistega, samas kui Kalle Grünthali valmistutakse sama asja eest süüdi mõistma ja Kert Kingo juba mõisteti.

Ilmselt kuulub osa ärimehi toiduahelatesse, kes hetkel võimu juures pole. Või siis neisse majandusringkondadesse, kellel pole hetkel võimuprotežeed.

Igal juhul ei näi kohtuasjad kuidagi õiglasena, näha on muster, et kes on pudrupaja juures, on puutumatud; kes selleni ei küündi, kuid sinnapoole trügivad, saavad karistatud, ja kohtusüsteem mängib selles kaasa. Isegi kui pikalt prokuratuuri poolt solgutatud inimesed viimaks õigeks mõistetakse, näeb see ka kohtulikult irvitamise moodi välja, sest inimene on läbi solgutatud ja ruineeritud ja õigeksmõistmine pärast Kolgata teekonda on õigusriigi paroodia.

Kuidas justiitssüsteem lubab süütute inimeste saatustega mängimist ega sekku, kui on näha, et asi kisub juriidiliselt rappa? Järeldus on üks, kogu süsteem mängib kaasa ja menetlemine kujundataksegi karistuseks.

Miks sattus Mailis Reps justiitssüsteemi hammaste vahele? Sest ta pole Siim Kallas. Ta oli süsteemis, mis võimaldas tal hüvesid nautida. Siis kaotas ta mingil moel seljataguse, muutus mingil moel persona non grata`ks, ja tema peal mängiti välja kogu süsteemi karmus, ilmselt ka hoiatuseks teistele, et poliitilise ja justiitsmaffiaga ei jamata.

Kohtusüsteemiga on täbarad lood. Kui üks asjaosaline on riik, ei anna kohtud mitte kunagi õigust hagejale. Laskeala laiendus, tuuleparkide vaidlustamine, koroonaaegsed repressioonid, vaidlused Riigikogu töö- ja kodukorra üle, e-valimiste vaidlustused jne – mitte kusagil ja mitte kunagi ei jää riik ja ametkonnad kaotajaks, eriti Riigikohus näib olevat täiesti Stenbocki maja sülekoer.

Koroona ajal karistatud inimeste kohtuasjad näisid üksvahe nende kasuks liikuvat, kuid siis pandi kohtute „omavolile“ riigi poolt range pidur peale ja edaspidi ei saanud ükski koroona ajal vaktsineerimisest keeldunu ja seetõttu vallandatu enam õigust.

Eesti kohtusüsteem ei ole aus, õiglane, erapooletu ega objektiivne. See ei pea tingimata olema nii, et peaminister annab käsu ja kohtunik lööb kulpi – ei, võimusüsteem ja justiitssüsteem on Reformierakonna pika valitsemise ajal juba nii kokku kasvanud, et üksteist mõistetakse ka sõnadeta, prokuratuur ja kohus on süvariigi küljes nagu Siiami kaksikud.

Aga neid, kes Leedo kohtuotsuse peale rõõmsalt käsi hõõruvad, on ilmselt palju ja kõik nad on praegu pumba juures.

Uued Uudised