EKRE poliitik Urmas Reitelmann kirjutab sotsiaalmeedias kahekeelsest Isamaast, kes on üle Eesti suutnud oma valimisvõidud naljanumbriks muuta.
“Tartu isamaalased kutsusid Kris Kärneri tagasi fraktsiooni liikmeks. Nüüd tekib aga küsimus, milleks oli vaja poiss revolutsioonilise printsipiaalsusega välja visata ja mis vahepeal isamaalaste seisukohtades muutus? Kärneri striimid panid isamaalised onud-tädid varem toakoertena võpatama, ühtäkki aga sobivad küll.
Juba arutavad isamaalased vandenõuteooria üle, kuidas ikkagi võit Tartus Reformierakonnale kätte mängiti. Keegi kuri geenius olevat Kärneri välja visanud eesmärgiga, et Isamaa volikogu fraktsiooni häälte osakaal langeks. No tõesti? Nüüd siis tahaks küsida kes see kuri geenius siis nimeliselt oli? Kes tegi esimesena ettepaneku Kärner välja visata ja miks ta oma inimese kaitsmise asemel otsustas tüübi ohverdada?
Ei usu ma selles keskpärases loos vandenõuteooriat. Tõde tundub olevat hoopis lihtsam. Pigem lõi Lukas vedelaks, et tal tuleb mõnusa Riigikogus tiksumise asemel tõepoolest linna reaalse juhtimisega silmitsi seista.
Teine ja veelgi tõenäolisem võimalus on aga tavaline juhmus. Isamaalased ei ole energilised ja teotahtelised inimesed, lisaks aga veel väga aeglase taipamisega. Nad lihtsalt ei taibanud, kuidas neile matsihaak virutati ja on nüüd kergekujulises paanikas ning omavahel karvupidi koos.
See kõik on väga kurb asjade käik. Ja kui lisada sellele võimalus, et Tallinnas on tõsine oht, et respublikaanid aitavad jälle võimule kommunistid nende ehedal ja/või reformitud kujul, siis tekib tõsine küsimus mõnede inimeste või kogu organisatsiooni terves mõistuses.
Järgmistel valimistel on parempoolsetel poliitilistel jõududel reaalne võimalus vasaklased ja globalistid latriini hääletada, selles eelnevalt omavahel kokku leppides ja liitu moodustades. Rahvuskonservatiivid ja ilmselt ka keskerakondlased leiaksid ühise keele. Liidu kolmandas ja loomulikus partneris ehk Isamaas ma kindel ei oleks, vähemalt lähipäevade arulagedat rapsimist silmas pidades.”