29.10.2025
Evelin Poolamets
Eestis on e-hääletust korraldatud juba ligi kakskümmend aastat ning seda on esitletud kogu maailmale kui digiriigi edulugu. Paraku ei ole usaldus aastatega kasvanud – pigem vastupidi. Värske uuringu järgi ei usalda e-hääletust 42 protsenti Eesti valijatest, mis tähendab, et peaaegu pool rahvast on skeptiline.
Riigikohus möönis hiljutises otsuses, et riigi valimisteenistus on piiranud vaatlejate õigusi ja et e-hääletuse lähtekood ei ole olnud õigel ajal kättesaadav. Kohus siiski leidis, et valimisi tühistada pole tarvis. See tähendab, et probleemid on küll tuvastatud, kuid need jäid sisuliselt lahendamata.
E-hääletuse süsteem põhineb sisuliselt usul väikese ametnike ringi aususesse. Audiitorid ei esita reaalseid tõendeid protseduuride korrektse läbimise kohta, vaatlejatele ei anta isegi logifaile analüüsimiseks ning seaduses ette nähtud samme ei ole alati täies mahus järgitud. Valijal jääb vaid uskuda, et kõik on korras – kontrollimisvõimalust tal ei ole. Just seetõttu on usaldus e-hääletuse vastu järjepidevalt kahanenud. Kui läbipaistvust ja kontrollitavust ei ole, tekib õigustatud küsimus: kas tulemused väljendavad rahva tegelikku tahet või on tegemist seletamatute anomaaliatega.
Kõnekas näide on minu koduvallast Vinnist. Riigikogu 2023. aasta valimistel kogus Reformierakonna esinumber Hanno Pevkur Vinni vallast täpselt 500 e-häält. Selline rekordiline tulemus võiks olla mõistetav, kui Reformierakonnal oleks vallas tugev organisatsioon, aktiivsed kohalikud inimesed ja püsiv toetus. Tegelikkus on aga vastupidine. Reformierakond pole kahel viimasel kohalike omavalitsuste valimistel üldse nimekirja esitanud, sest toetust lihtsalt ei ole. 2017. aastal, kandideeris nende nimekirjas kaks inimest, kes kogusid kahe peale kokku vaid 66 häält. 2019. aasta Riigikogu valimistel sai endine peaminister Taavi Rõivas Vinni vallast esinumbrina vaid 154 e-häält. 2021. aastaks oli Reformierakonna rakuke vallas sedavõrd kokku kuivanud, et kohalikel valimistel ei suudetud enam ühtki kandidaati üles seada. Ometi – kõigest kaks aastat hiljem 2023. aasta Riigikogu valimisteks – saavutab Hanno Pevkur Vinni vallas rekordilise tulemuse: 500 e-häält, millega Reformierakond tõusis Vinni vallas võitjaks.
Võrdluseks: 2023. aastal oli ainus kandidaat, kelle e-häälte arv ulatus Vinni vallas kolmekohaliseks, kohalike seas tuntud ja armastatud näitleja Üllar Saaremäe. Tema kogus 129 e-häält. See tulemus oli igati loogiline – Saaremäe oli kohalikele nähtav, esines siinsetes rahvamajades ja oli publikule sümpaatne. Aga kuidas on võimalik, et Pevkur, kellel ja kelle erakonnal puudub vallas igasugune nähtav kohalolek, kogus viis korda rohkem hääli kui Saaremäe? Kui isegi kohalikel valimistel ei leidu Reformierakonnal “lumelabidat”, keda nimekirja panna, siis kust tuleb riigikogu valimistel korraga selline toetus? Arvatavasti leidub sarnaseid anomaaliaid ka teistes valdades, ehkki need ei pruugi olla nii selgelt tajutavad, sest Reformierakond on mujal paremini esindatud. On teada asjaolu, et kuni 2023. aasta Riigikogu valimisteni leidus süsteemi koodis tõsine turvaauk.
Selle kaudu oli võimalik muuta inimese antud häält nii, et võltsing ei ilmneks isegi QR-koodiga kontrollimisel. Vea avastasid mitte Eesti ametlikud audiitorid, vaid välismaised teadlased. Küsimus on kas turvaauk ka tegelikult kõrvaldati või kas kasutusel oli uus või vana, turvauguga versioon? Seda me ei tea, ega saagi kunagi teada. Kui kohalike valimiste tegelik toetus ja e-häälte tulemused ei kattu, tekib paratamatult küsimus: kas süsteem peegeldab valijate tegelikku tahet või loovad turvaaugud “virtuaalset populaarsust”? Ja pealegi – miks peaks riigi valimisteenistus valimiste vaatlejatega kemplema, kui tõesti pole midagi varjata?
Evelin Poolamets, Riigikogu liige
